Jaana ja Vennaskond vol.2

Ja-jah, pidin ju kirjutama mis sai...
Ma siis nagu naerjad läbi vihma, jõudsin Suislepa vahele. Tee pealt helistasin veel J., et kle, ma rattataaga ja nii, et peris võssa teist panna ka ei taha: kas su mummuti hoovi peale panna võib. Sain loa. Ulja kaarega tuiskasin majade vahele ja pidurite kriuksudes jäin ühe maja ette seisma. Vahtisin seda tänavat-on´s õige koht või mitte-tundmatuseni muutunud! Majal uus vooder, uued uksed, suur veranda. Kahtlustasin juba mingit deliiriumit, omale silme ette manades pilti kus I. pangast välja tormab, maskis ja relvastatud.
Helistasin igas juhuks veel; asun ma ikka õige onni juures? Jah.
Siis ujus perenaine ka kotto. Üllatus oli suur ja nii edasi. Tegin toas veel tugevamad lõhnad külja ja purjetasin tüdrukutega peole.
Oi jeerum, mis kräu. Rahvast vooris edasi-tagasi, mütsus muusika, sõitsid paadid. No ok, kaatrid. Mehed napsused, tüdrukud kui Miss Estonia´d. Pidu sõna otsesemas mõttes.
Järsku mu kõrvalt tüdrukud läinud-kas laukad või pidu nad neelas!
Aga ei seisa mets püsti ilma puudeta! Nii ka mina ei olnud järsku üksi. Ma panen selle oma uduse silmavaate ja alkoholileha arvele, kui suruti järsku pudel pihku, tee üks suts. Ma kade ka nagu polnud, et kui siis, siis ikka südamest. Niimoodi ma seal kohalikega vennastusin. Järgmine hetk avastasin ennast juba seltskonnas istumas. Möööh, pakuti lesta ja leiba, naeru ja napsu.
Seisis mu ees, nagu soolasammas-L. Kas võib üks valts? Imestusest tegin silmad suureks ja läksin! Maru!
Suure ja kiire samba-rumba-karramba järel saabus vaikus.
Kell sai eeldavasti 0000, sest laval nad olidki-Vennaskond.
Esimene lugu: Maailm lõpeb maikuus, mida mina pole kordagi kuulanud, et nad üldse lives esitanud oleks. Et mul meelest ära ei läheks, viimaseks sai Ronk. Mina jõurasin kaasa mis ma suutsin, laulud peas aastast 1994. Kõik, viimne kui üks. Ok, mõni küll mitte nii nagu peaks kuid siiski. Tähtis on kaasa möirata.
Aga Jaana, nüüd on see hetk, kus ma muutun natuke melanhoolseks ja nukrameelseks Rauliks.
Olen ma sinu arvates vana ja kole? On mul juba suur õllekõht? On mul hambaid vähemaks jäänud-vajaks proteese? Vastus on rõõmustav-tänan! :)
Tead. Ma olin siis noor ja nägin maailma värvilisena. Kõik teed olid tallamata. Kaugem koht kus ma käinud olin, oli Tammsaare majamuuseum Võrus ja eredaim päike oli veel tõusmata. Ühel korral, maal tädi juures olles, sattus mu kätte tavaline kassett mis kokkuvõttes ei osutunudki tavaliseks. Kodu jõudes toppisin selle oma tillukesse makki ja "Play" nuppu vajutades oli tuba rõõmsat rokkmuusikat täis. Ma täpselt ei mäleta, kuid kas mu jalg hakkas tatsuma? Eeldavasti hakkas, sest muidu poleks ma kasseti "B" poolt keeranud. Nii ma seda leierdama hakkasin. Leierdasin, ümisesin. Ümisesin, laulsin. Valesti küll, kuid uskudes, et varsti laulan veel paremini.
Tädi sai mu silmis staatusesse milles keegi teine veel polnud olnud-mu muusikalise maitse kujundaja. Tal lasus nüüdsest kohustus mulle saata ka teised kassetid.
Ma ei mäleta, kas ma "Ltn. Schmitd´i pojad" tema käest sain?
Võtsin raamatukogust Trubetsky luulet. Kuulasin ja unistasin, et kunagi...lähen ma ka kontserdile.
Trubetsky, Vainola. Lomp, Ollik, Jancis, Mäeots, Aigro-need olid mu unedes, nii märgades (siis oli kas Matveus või Camill) kui tavalistes.
Selline puhas, stiilne, salalik. Vennaskond-mida sa siit ikka noore nolgi jaoks välja loed-salalik!
Saledad poisid, tegijad. Ma tahtsin olla nende sarnane.
Kõik kassetid olid olemas, kõik laulud peas, kontserdid. Hakkas saabuma CD-plaadi aeg, sai endale ka kõik need.
Nendne kontserte vaatasina ma aukartust äratavalt kauguselt, sest lava ees olid minu jaoks töllid ja muidu jolkarid. Töllerdasid. Mina laulsin omaette nurgast. Mulle meeldis nii!

Vennaskond kaotas oma tõelise sära ära siis kui Vainolat enam ei olnud. Kui Ollik surma sai. Kui Camill enam ei viiuldanud. Noored kes lava ette sattusid olid lihtsalt kari lontkõrvu kes ei tea Vennaskonnast mitte muhvigi. Nende jaoks on see lihtsalt mingi kamp muusikuid. Tavaline garaazikas! Nende laule nad ei oska, ega hakkagi oskama. Röögivad niisama täis peaga, limpsivad teineteist ja on tegijad. Paar vana pussu kel neetidega tagi seljas, vaatab Trubetsky´laulmas tagant reast ja ohkab samamoodi kui mina: mida kaavitot!?

Paar aastat tagasi teatati Vennaskonna laiali minekust, viimane kontsert, oli selles Pärnu maantee klubis...mul ei tule nimi meelde.. Ma ei käinud seal. Peale seda tehti punt The Flowers Of Romance...hale kloon. Trubetsky inglise keel e i ole ilus. Olen ma valest aru saanud?
Vennaskonna iseloomustamiseks kasutan Trubetsky enda sõnu: Vennaskond hakkas muutuma juba liiga pühaks.

Suislepas oli lava ees see sama Vennaskonda mitte austav jõnglaste mass. Mina vaatasin seda üritust seekord lava ees. Rokkisin omette, laulsin, kisasin nii mis jaksasin. Minule oli ta palsam. Trubetsky hääles ei olnud seda õiget kõla. Aga siiski, mina olin rahul
Sain endale selle kontserti laulude nimekirja ja alguse tuurid!!!!!

Läbi vihma sõitsin ma koju. Südames hea tunne. Sadagu kui tahab. Lõõritasin endamisi, kõrvus veel Vennaskond.
Mis asi on armastus?
Küsisin seda mõne inimese käest, adekvaatset vastust ma ei saanudki. Minu jaoks on see Vennaskond!