Viimasel ajal olen ma ennast tabanud ennast ühe kummaliselt käituva poisina. Olen oma arvutisse loonud kausta kus on sees erinevaid luuletusi ja ütlusi mis mulle imelikumal kombel teatud rahuldust pakuvad. Õigupoolest pole selles midagi imelikku. Või siiski? See, et ma kõik oma elukese ikka veel "päevikusse" kriban, on tavaline. See, et ma rohkem pööran tähelepanu luuletustele ja sõnapaaridele-noh, ammu juba. Aga miks ma neid endale salvestan?
Ma tean A. kes sa mul bloksio aeg-ajalt pilku viskad, pead sa mind nüüd armunud olekus olevaks. Olen..?!
Siinkohal tänud sulle, Jaana!
1 comment:
Mina hoian nüüd suu kinni hoopis ... :)
Mõnikord ei olegi vaja midagi öelda, sest piisab mõistmisest.
Post a Comment