Jaana ei tantsi!

Kuna kõik me armastame laupäevi, siis otsustas herr Lehtpuu mu külla kutsuda
Pidi olema: saun, tirlimps ja hookus-pookus. Mina oma noores naiivsususes olin asjaga küll tiba kahtleval seisukohal, kuid peale Janeku mamma meelitusi ja südamerohu kinkimise lubadust olin asjaga siiski päri. Kuna Janek on Viljandimaal sama mis saarlane Hiiumaal, siis eelnes sellele sõidule Keila, pikem maadlus Lehtpuu saani parema väljanägemise ja pidamise nimel. Löödi läikima mürsu vasak tiib, pesti porist puhtaks küljekarbid ( ja tema, Janek, väidab, et need tehti uued... :p) ja tunnise ootamise järel pandi alla kobe suss. Mis sest, et kuus talve sõit super-slikid! Ikkagi talv!
Mo pool panin kotti käterätiku ja uued sokid. Sampoon jäi seekord koju, sest alati unustan ma Keila servale maha oma pesuaine. Ja tehke või seepi, Janek poest seda ise viimased kolm aastat ostnud ei ole. Pütsepp varustab!
Mure oli aga Jaanaga! No ikka tahad noort ema ka näha, aga ei! Selle vedamine inimeste sekka on sama mis lammast panna tegema mardisanti! Kategooriline ei see otseselt ei olnud. Pigem poeti Rainise, Senna ja koera selja ning nime taha! Aga tõmbasime Ta nimekirjast (keda kutsun oma 50-aasta juubelile) maha!
Eret oli lihtsalt augus, Anneli koeraga väljas! Muud....olid laudas!
Sõit Keila on alati olnud igav. Seekordsed: kitsed, Passat, mitte spurtida suutev Mondeo, Orioni üks tuli; on tavalised nähtused! Krt, kahju oli mul kommidest mida ma pärast söömise eesmärgil põrandalt korjasin!
Saun oli soe, vesi leige. Kass kartlik, Heits unine! Siider lahja, Kala tulem.
( Pesuprogramm on lõppenud, võid võtta pesu masinast välja! ) st. istun köögis!

Kala!
No selline suht kahtlase õhtu algus. Kahtlused, mitte uskumine, salastatud number, olid õhtu märksõnad. Bu-ra-ti-no...laulud lauldud, beef toonikuga, muigvel suu... Ventsi lubaudus teha järgmine kord kõike paremini :)
Üks üle väga pika aja vahva hommikusöök. Muljetavaldavad vastused. Siirad ülestunnistused. Kohkunud ilmed. Salat ja kohvi, poolene piim. Unised näod.
Üks vahva nädal, tõeliselt toreda lõpuga!

Pärnuga taaskohtumine. Segased mõtted, uskumatu naiivsus.
Aga maal oli traktorenwarenite sikutamine. Papa Püti masinapark on ikka kirju kui rähni kuub. Oi ta on ikka maru mees. Ikkagi oma isa! Austusega!

Aga kõige parem on oma kodus, tuleb taas tunnistada! Siuke soe ja mõnus tunne. Niru hale mjäug on asja tipp. Selline hale küsimus: kus Te olete kõik olnud, miks mina jälle üksi koju jään. No Lehtpuu Pauka kõrval on siinne printsess kui Venus Flytrap Primadonna. Ausalt, ta on ikka nii ilus. Tema tohutu huvi kilekottides oleva vastu on sama siiras kui minu huvi näiteks Mare vastu. Selline nuusiv ja tähelepanev. Eneli ütluste järgi töötab Niru pommikassina politseis. Mina aga....?

Nädala nägu: Mare oma! :)