Täna on ühe ilusa tüdruku sünnipäev. Vahva tüdruk.
Ma tegelikult ei tahtnud mitte sellest rääkida.
Kui raske on tegelikult saata sõnumit, lihtsat sõnumit, inimesele, kes oli sulle kunagi hea sõber, kuid kes mingil hetkel tõmbas alt pingi. Kohe kuidagi väga paha oli.
Terve selle tänase päeva olen ma mõelnud selle üle kuidas ühel hetkel saavad meile tähtsusetuks miskid ammused ajad ja olemised. Kuidas me heidame üle parda eelneva. Kuidas me selle üle kurvastame, õnnetud oleme. Lubame mitte astuda ennast petvate inimeste otsa. Aga ikkagi me teeme seda, uuesti ja uuesti. Usume, oleme rõõmsad.. Krahh ja see eelnev saab möödanikuks! Me peaksime asju võtma mõistusega. Teadma, et igal asjal on kord lõpp. Kuid kui need lõpud saabuvad oleme me oma mõistusega üsna jännis. Kuidas tahaks helistada, küsida kuidas tal läheb, kuidas tahaks saata lihtsat sõnumit, küsimaks, mida ta teeb, kuidas tahaks saata kirja, teadmaks, kas kõik on korras!
Tahaks, tahaks, tahaks! Mõistus tõrgub, sest meid on löödud!
Nii oli ka täna hommikul. Sees hakkas keerama. Aga tegemata jätmine oleks ka enese petmine! See oleks kohatu olnud.
Nii see sõnum saadetud sai. Mis sellest? Ma lootsin miskitki elumärki, et kuidas on või vähemalt aitähh...
Ju ma siis loodan liig palju!