Tjahhhh...
Eile leidsin ma oma rutaka elukese kõrvalt aega kaeda ka Regintsiga koos kinuekraanil toimuvat! Tunnistan ausalt, et viimase aasta jooksul olen ma käinud rohkem kinos kui kogu oma eelneva 27 kevade jooksul kokku. Ei oska öelda, et kas Hollywood on just minu meki ää tabanud või olen ma lihtsalt sooja koha peal magamise võimaluse avastanud. Viimane film mida ma popcorni kõrvalt ka vaadata sain oli see Kuningriik! Ja jaa, Jaana, sinu päevad ei anna seda "alla 14 keelatud" välja! No kui külla tuled, ma võin kirjeldada!
Aga Georg oli selle filmi nimi. Zanr: mulle tundmatu looma nahk, agamidagi Psühho ja Forrest Gumpi vahepealset. Kestis....eeeh, ma natsa tukastasin!
Kuid eestlased kohe oskavad sellist filmi teha kus uni silma tuleb. Pikk ja lohisev ta otseselt ei olnud. Kuid pauku ka ei saanud...eee, sai ikka, kui seda pikeerivat pommitajat pauguks pidada!
Esimene kaader Otsast, ptüi, Matverest, oli maru naljakas. Kui ma aga itsitama hakaksin, vaatas mo päälle kõrval istuva mammi tige molu ja ma sain aru, et see on siiski eluloodraama! Ei sobi naerda!
Aga film oli päris hea koos nende kommidega ja limpsiga mis mu kõhtu paitasid.
Avastasin, et kui vähe ma tegelikult tean Eesti suurmeestest. Nende eludest, saatustest ja mida nad saavutasid. Ma olen küll tiba koolis käinud, kuid pigem seletati seal kelelgist muust!
Mulle tegelikult meeldis tema naine Asta. Selline kapriisitar, uhke, samas malbe ja leplik. Selline tõeline naine oma vigade ja heade külgedega Naine, nagu iga mees endale valluatada tahaks. Aru ma ei mõistnud, kus ta selle kuradi viinavea endale külge hankis! Selge oli ka see, et Ots oma mummi eriti ei hellitanud! Ja see, et Hrustsovil külaskäigu ajal lõplikult lahku mindi.....!