Kui ma eile politseimajast sisse astusin, ei täheldanud ma , et mu õhtu saab sellise lõpu. Ega päev on nagu iga teine, kuid mis on üha tõenäolisem-õhtud kipuvad minema iga korraga järjest kummalistemaks.

Peale selle, et linnud armastavad kuivanud makrofleksi ja hiired, kes lõkus jäävad, muutuvad iga päevaga number suuremaks, on iga õhtu täis seiku!

Hiirte koha pealt

Nimelt ei ole nad saanud aru, et oht ei pruugi varitseda teda kuskil õues, kulli, kassi või kellegi muu käpa läbi, vaid, et oht varitseb urust millimeetri kaugusel. Kui asetada lõks uru august millimeetri kaugusele, siis tahest-tahtmatult ta sinna ka astub. Õigemini oma nina, koonu ja pea.... Rekord mis ma hiirte ühishauda päeva jooksul ajanud olen on maagiline "7".

Aga eile.

Raibe oli nii suur, et oma molu oli ta litakaga jätnud lõksu vahele, silmad suured kui Fordi rattad. Kahtlustasin miski depressiivse aine mõju. Aga kere oli kaelast saadik alles urus. Ja tee või tina: välja ei tule! Sikuta mis sa sikutad. Ragises seljaluu ja ikka, tulem 0. Nooh, Jaana, sa ära rohkem loe.

Tegin ta viisakalt pooleks ja siis koukisin välja. Kui pärast Ärps oma kere mo poolle vedas, rääkis ta, et ühe olid raisad poolest saati ära söönu ja seda veel lõksu vahel! Läks ka tema, kahes osas, auku!

Sain oma plekid ka paika ja ära tulek.

Ja siis. Istub see konstaabel Kütt (ilus tüdruk) oma Primeraga Aia tänava ja Posti ristis. Ega jah, seal on 50. A kui sa Mustla, Kirikumäest üles tuled, on enne vasak nelja just lasteaia rist. Ma ennem ei näinud kui keegi hakkas sealt auto ust paotama, millel ilutses silt politsei. 91+/- 3.

Kiirkorras kiiresti korras!

Masendav. See ei ole esimene ja viimane kord. Kui oma kolm jälle täis tiksub?

Aga,et passida seda ühte ja ainumast, öösel Mustlas..ma ei tea. Selle aja jooksul, kui mina selles saanis istusin, ei läinud sealt keegi mööda!

Jaana, kuule, siia ma sinu kommentaari ei taha! Ausalt!

Mis ma hädaldan, tegelikult on ju kõik hästi!