Kui ma eile politseimajast sisse astusin, ei täheldanud ma , et mu õhtu saab sellise lõpu. Ega päev on nagu iga teine, kuid mis on üha tõenäolisem-õhtud kipuvad minema iga korraga järjest kummalistemaks.

Peale selle, et linnud armastavad kuivanud makrofleksi ja hiired, kes lõkus jäävad, muutuvad iga päevaga number suuremaks, on iga õhtu täis seiku!

Hiirte koha pealt

Nimelt ei ole nad saanud aru, et oht ei pruugi varitseda teda kuskil õues, kulli, kassi või kellegi muu käpa läbi, vaid, et oht varitseb urust millimeetri kaugusel. Kui asetada lõks uru august millimeetri kaugusele, siis tahest-tahtmatult ta sinna ka astub. Õigemini oma nina, koonu ja pea.... Rekord mis ma hiirte ühishauda päeva jooksul ajanud olen on maagiline "7".

Aga eile.

Raibe oli nii suur, et oma molu oli ta litakaga jätnud lõksu vahele, silmad suured kui Fordi rattad. Kahtlustasin miski depressiivse aine mõju. Aga kere oli kaelast saadik alles urus. Ja tee või tina: välja ei tule! Sikuta mis sa sikutad. Ragises seljaluu ja ikka, tulem 0. Nooh, Jaana, sa ära rohkem loe.

Tegin ta viisakalt pooleks ja siis koukisin välja. Kui pärast Ärps oma kere mo poolle vedas, rääkis ta, et ühe olid raisad poolest saati ära söönu ja seda veel lõksu vahel! Läks ka tema, kahes osas, auku!

Sain oma plekid ka paika ja ära tulek.

Ja siis. Istub see konstaabel Kütt (ilus tüdruk) oma Primeraga Aia tänava ja Posti ristis. Ega jah, seal on 50. A kui sa Mustla, Kirikumäest üles tuled, on enne vasak nelja just lasteaia rist. Ma ennem ei näinud kui keegi hakkas sealt auto ust paotama, millel ilutses silt politsei. 91+/- 3.

Kiirkorras kiiresti korras!

Masendav. See ei ole esimene ja viimane kord. Kui oma kolm jälle täis tiksub?

Aga,et passida seda ühte ja ainumast, öösel Mustlas..ma ei tea. Selle aja jooksul, kui mina selles saanis istusin, ei läinud sealt keegi mööda!

Jaana, kuule, siia ma sinu kommentaari ei taha! Ausalt!

Mis ma hädaldan, tegelikult on ju kõik hästi!

Mnjaaaaa

Et siis pulmale ja surmale, ligemal. Kes kuhu ja mis moodi, eks otsustage ise.
Aga selline sehr komisch nädalavahetus oli! Midagi nagu tegin ja midagi nagu ei teinud ka!
Esiteks: hiiri ma enam linna ei too, kuna kass on kaks nädalat krõbuski ratsiooni hävitamas..et tekiks hiire söömise tuhin. Muidu nuuma looma lõhekonservidega..ülbik. Ronib aga sülle, hommikul nurrub voodi kõrval. Tead ju loom ,et sa ei saa midagi; ja lükkad ta üle serva põrandale maha! No ok, ei lükka, lennutad!
Teiseks: Maila die neue wagen on ikkagi Ford. Müstika ütlen! A ilus. Ilus on see uus auto ikka! Ma ka ootan kevadet, siis olen rikkam! Ausalt! Ostan ka..ostan mitu tükki. Seniks on mu mõlemad mürsud mulle kallid. Ja ega mu pikkust ei määra mitte mu saanid vaid... uued kingad. Näiteks!
Kolmandaks: kui Linna laulis omal ajal "...raamid, raamid, raamid, raaa-aaamid just", siis mina laulsin..eeh, laulan: "...liistud, liistud, liistud...", ainult hääelulatus madalamalt. Seega, ilus on vaadata tare põrandaid ja ukse serva. Kohe eriti ilus. Nikerdasin, mis ma nikerdasin aga ära ma nad panin. See, et mu järelkäru on Mareku käes (r...k, k...t), pole oluline.
Neljandaks: kella keerasime. Mis sellest?!
Viiendaks: saaks kuidagi oma sellisest kehvast enesehinnangust ja tundest üle. Kuidagi kõik ajab marru. Kõik on kuidagi sassis. Kõik on kuidagi poolik. Stress selle kohta ütelda vist ei saa. Aga mis ta siis on? Nagu paha oleks olla!
Kuuendaks: eelmise nädala ikaldus oli mu vana Blaupunkt´i skaalanööri katkiminek. Ikka tõeline prahmakas. Nagu Ärps ikka teadustas: nu mis sa teed!
Aga nüüd, täna hommikul, tegina ma sellise avalduse, ka Martinsoni mumm kuulis, et ma teen selle vana Toledo täiesti korda. Nimelt, saadan kirja otse Blaupunkt´i tehasesse ja palun saata (juhul kui neil on!) selle vana raadio esikülje, sest keegi on selle Toledo sealt maha kakkunud ja lisaks sulatanud seda plastmass esikülge. Muud asjad töötavad nii mis miki. Saab tõsimeeli teadustada: " Minu vanal raadiol, on peas üksainus rohekas silm...".

Aga kunagi ma lubasin kirjutada naistest.....
Aga kirjutan hoopis mudelitest. Keda see huvitab? Ma ei tea. Keegi pole avaldanud ka soovi lugeda naistest.
Seega.
2008 aasta mudelivõistlusest kavatsen ma ka osa võtta. Siiani on selle kinni pannud Tallinna enda tüübid: Foss ja Siim-poiss. Puhtalt sellega, et nende tööd on heal tasemel ja seda on toetanud hea hulk photo-etch´e. Kuid 2008 aasta olen otsustanud mina selle auhinna male võtta. Nimelt teen ma Võidupühaks M35 A2 ehk alias Wanapagan.
Muidu on Dragonil välja tulnud paar tigedat asja: sFH 18 ja Heuschrecke IVb "Grasshopper" 10.5cm le.F.H.18/6(Sf.) auf Geschuetzwagen III/IV, 10.5cm K.Pz.Sfl.IVa. Trumpeteri uutest asjadest ma ei hakka kirjutama! Ilusad!! Oma soovide lehe saate te minu käest!

A ma usun,et jõuluvana toob!
Jaana lubas küll nii!

Ilus oled Eestimaa

Ilusad on need Eestimaa hommikud.

Sellised lahedalt kollased. Mõnusalt punased. Naksikalt pruunid. Ahvatlevalt udused. Ilusalt vihmased. Unistavalt pilvised. Kasutult porised. Õhetavalt jahedad. Vapralt talveks saamas.

Aga ma ei saa aru, miks on Silla ja Adamsaoni lehmad veel väljas. Kõik ilusa rikub ära!

Aga pilt siia suvest. Siis kui kõik oli veel vahva!

Kes käinud, teab!

Eile.
Olin maal, lakkisin põrandad veelkord üle. Msi aga jama on: see on totaalne liuväli. Ma ei kujutanud ette, et üks vana laudpõrand peale öösel kella kolmeni lihvimist võib peale esimest, teist, lakkimist nii libe olla!?!?
Müstika! Nüüd on nii, et kui keegi ikka plaanib külla tulla, ostku endale sokid, milledel on kummitallad!
Aga päeva nael..õigemini, õhtu nael...püüdsin kinni hiirekese. Ilus hall teine, a natsa niruke. Mul hakaks temast kahju, ei tahtnud maha ka lüüa.Tõin ta linna, Üraskile. Ega´s printsess on ennem ka hiirt näinud, mis sest, et surnut. Mängulust ärkas temas. Sama ka minus. Kuna hiir aimas olevat ennast vähemuses ja surmale ligidal, otsustas ta igati vastu hakata! Samas jäid tema piiksumised teisetele seltsimeestele kuulmata-need oleks äkki appi tulnud?!
Kepsles siis kass ümber purgi, milles piilus hiir. Surkis käpaga siit ja sealt. Ühel hetkes kassil hiir käpa küljjes kinni, kas ehmatas, rabas käpa koos hiirega purgist välja! Ja siis läks mölluks!
Hiir hirmuga ei teadnud kuhu joosta, mina hirmuga ei teadnud kuhu käega lajatada...kass oli lihtsalt Ott ruudus! Jooksis mis ta jooksis, hiirt silmas pidasin, kätte teda enam ei saanud! Ei mina ja ka kass! Olgu see viimane kirusin endamisi, läksin duzzi alla ja magama!
Kass oli õhtu otsa köögis, hiilis, nuhkis, kräunus!
Hiir oli selleks korraks läinud!

Ma ootan...

..servaplekke katusele,
..aknalaudu,
..arvete laekumist mulle,
..Iglesiase kontserti,
..IPMS Soome näitust,
..et minust saaks taas normaalne inimene,
..sünnipäeva reisi, 2008,
..et majale saaks uus vooder juba ükskord ümber

Ega ma muud ei oskagi oodata!

....Osa II

Aga see uus naine, oli lihtsalt ilus! Tegelikult oli seal filmis ta ilus jah!

Mis mind aga häirima jäi!
Kes kurat suudab nii kehvasti kokku ajada Matvere suumiimika ja Otsa laulu?
See oli mööda ja see jääb mööda! Kunstiliselt oli see kinu ju hää, kuid!
Siis häirib mind alati Eesti kinos see, et inimesed ei taha lugeda filmi lõppedes jooksvaid nimesid. Mina tahaks teada mis oli selle musta kassi nimi mis Otsa haiglas Astale kinkis! Mina tahan teada mis oli selle Soome tollimehe tegelik nimi..A ei, tormame ruttu välja, koju kartulisalatit sööma!
Ka meeldib mulle vaadata filmi lõpus olevate laulude nimesid ja esitajaid. Aga kui ikka miski tölli kari ees tuterdab, tahaks kisada!
Eks see on vist igal pool nii. Ei tea? Kui ma Tallinnas filmi lõppedes üles ärkasin, ma seda es täheldanu.
Mis aga minu kui mageda filmikriitiku hindeks kujuneb, on: 3/5

Meil on pikk maa, ma pean silmas eesti filmindusel, käia tasemel filmideni. Aga seniks, kui kohaliku vääriskivi nime kandava kinopileti hind on pöörased 40 krooksu, leian ma, et seal võib kasvõi soojas tukkumas käia!
Kui ikka norin liig valjuks läheb, ärge kartke, küll keegi teid müksab!

Ja ma ei saa aru, miks ei müüda seal popkorni?

Tjahhhh...
Eile leidsin ma oma rutaka elukese kõrvalt aega kaeda ka Regintsiga koos kinuekraanil toimuvat! Tunnistan ausalt, et viimase aasta jooksul olen ma käinud rohkem kinos kui kogu oma eelneva 27 kevade jooksul kokku. Ei oska öelda, et kas Hollywood on just minu meki ää tabanud või olen ma lihtsalt sooja koha peal magamise võimaluse avastanud. Viimane film mida ma popcorni kõrvalt ka vaadata sain oli see Kuningriik! Ja jaa, Jaana, sinu päevad ei anna seda "alla 14 keelatud" välja! No kui külla tuled, ma võin kirjeldada!
Aga Georg oli selle filmi nimi. Zanr: mulle tundmatu looma nahk, agamidagi Psühho ja Forrest Gumpi vahepealset. Kestis....eeeh, ma natsa tukastasin!
Kuid eestlased kohe oskavad sellist filmi teha kus uni silma tuleb. Pikk ja lohisev ta otseselt ei olnud. Kuid pauku ka ei saanud...eee, sai ikka, kui seda pikeerivat pommitajat pauguks pidada!
Esimene kaader Otsast, ptüi, Matverest, oli maru naljakas. Kui ma aga itsitama hakaksin, vaatas mo päälle kõrval istuva mammi tige molu ja ma sain aru, et see on siiski eluloodraama! Ei sobi naerda!
Aga film oli päris hea koos nende kommidega ja limpsiga mis mu kõhtu paitasid.
Avastasin, et kui vähe ma tegelikult tean Eesti suurmeestest. Nende eludest, saatustest ja mida nad saavutasid. Ma olen küll tiba koolis käinud, kuid pigem seletati seal kelelgist muust!
Mulle tegelikult meeldis tema naine Asta. Selline kapriisitar, uhke, samas malbe ja leplik. Selline tõeline naine oma vigade ja heade külgedega Naine, nagu iga mees endale valluatada tahaks. Aru ma ei mõistnud, kus ta selle kuradi viinavea endale külge hankis! Selge oli ka see, et Ots oma mummi eriti ei hellitanud! Ja see, et Hrustsovil külaskäigu ajal lõplikult lahku mindi.....!

No.

Et te kõik aru saaksite, kelle päevikut te siin loete (imetlete), siis lisan siia ka selle isiku onupoja pildi.

Kehva tervisega, natsa väsinud tüüp!

A muidu! Poiss kui ponks! Taustast niipalju, et vaadata taamal oleva tiigi kallast ja edsi lugeda!

Tegelikult on selle silutud mulla all kõrge hein!

Legend oli selline, et nn. muru kasvas juba nii pikaks, et mina seda oma trimmerinaatoriga hekseldada ei oleks viitisnud. Niisiis, kuna teisel pool maja traktorenwaren nagunii mürras, siis lasin tal selle maja esise ka üle lükata! Siledaks.

Nüüd ja ausalt, muru on alati korralikult niidetud. Viimane kord tegi seda mu ristitütre ema. Kuna tema ei ole avaldanud soovi siin üles astuda, siis jääb tema pilt muru niitmas, minu arvutisse. Eeeeh, esialgu!

Seega, mees on 2008 aasta valmiva sauna ja garaazi ees. Olemas on isegi garaaziuks, mis avaneb elektriga! Jaaa, sponsored by Kinema-Allikoja! Makstud on niitmisega!

Esimesed sammud!

Ma ei tea, on see õige või on see tehtud siia mingist hetke emotsioonist ajendatuna. No kui seda, siis süüdistage pooles selle emotsiooni tekitamisel ühte plikat. Tema soovitas oma kokaraamatu copy-paste blogi kõrvalt: oh, mönna, tee sa ka!
Tegin...ee, õigemini teen! Teen, see tähendab kirjutan. Kas ma siia kirja panema hakkan seda, mida mu hing teeb, keda armastama hakkan, olen hakanud, kes eile suppi sõi...jne. Ei tea.
Pigem panen siia kirja ( siis on Senna emal saja kolme aastasena hea lugeda ja oma hambutu suuga naeratada) selle, kes kellega ja mis sellega, ehk, mis peas kirjutamist väärib!
Siit välja imeda miskit Just´i või Kroonikasse lugu väärivat veergu, ei tasu. Ma olen liiga igav. Aga mis ma millestki arvan, mõtlen, nooh, selle sa siit kallis tähtede veerija ikka leiad.
Oi jaaaa, nagu Jaana soovitas, pangu ma kirja siia see, mis ma tüdrukutest arvan. Minu tohutu elukogemuse juures......noooh, muig!
Aga keda ma armastan...
Kellega ma käin..
Kes mu lapse ema saab olema....
Unustage ära!
Ma kirjutan oma majast ja mudelitest!
Jaanast ka! :)