Jaana ja lukus päevik?

Viimasel ajal olen ma ennast tabanud ennast ühe kummaliselt käituva poisina. Olen oma arvutisse loonud kausta kus on sees erinevaid luuletusi ja ütlusi mis mulle imelikumal kombel teatud rahuldust pakuvad. Õigupoolest pole selles midagi imelikku. Või siiski? See, et ma kõik oma elukese ikka veel "päevikusse" kriban, on tavaline. See, et ma rohkem pööran tähelepanu luuletustele ja sõnapaaridele-noh, ammu juba. Aga miks ma neid endale salvestan?

Ma tean A. kes sa mul bloksio aeg-ajalt pilku viskad, pead sa mind nüüd armunud olekus olevaks. Olen..?!

Siinkohal tänud sulle, Jaana!

Jaana ja luuletus..

Tere, tere! Pole kaua näinud,

Kuidas elan? Tänan küsimast.

Jah, eks mõndagi on meelest läinud

aja rahutumas rüsinas.

(Lembus, mäletan, sai läbi toona,

aga miskit siiski hinge jäi,

seda sinagi vist endas hoomad,

kui mu kõrval sõnatuna käid.

Haakuda meil korraks püüdsid pilgud.

Tuulehoog vist... pöörasingi pead.

Virvatuli taas su silmis vilgub,

varemgi ei toonud see ju head.

Siiski, siiski... Pettuski on kena,

kui ta toredusse rüütada...

Aga usu: ma ei hakka enam

vanas kohas lõket süütama.

Möödunut me nagunii ei taasta,

oli tõde siis või vale seal.

Liiga pikad olid läinud aastad,

need ei muutu olematuks eal.

Mis siis mõelda meie kohtumisest?

Juhus vaid... Ah, vaiki päevist neist!

Ärme räägi raja rohtumisest -

rohima ei hakka kumbki meist...