M ajuba kujutan ette kus Jaana kukub nüüd pröökama, et mis sa Pütsepp oled ennast lolliks kaaninud või lihtsalt ogaraks kratsinud. Meh, mina ja Vennaskond..jobu. Tean, tean, ära kire, mõnda lugu sa ju ikkatead. Pille-Riin, keska diskopeol kuuldud Vennaskonna Disko? Koidab tüdruk? Äkki oled sa vanas eas peale hallide karvade blondeerimise ära õppinud ka Vennaskonna austamise? Väärt idee.
Aga see selleks.
Kui eelpoolmainitud pundi juurde ei jõua Raul, siis tuleb Vennaskond Rauli juurde. No õigemini munu tare ligi, ca. 12488 sammu kaugusele pluss tagasi.
Tulen mina ükspäev oma uduse silmaga küla vahele laiama. Tegin poes tillukese jäätise, sest raha oli vähe (no suurt valikut polnud ka). Viskasin siis jäätise lutsimise vahepealt pilgu ka postkontori maja seina peal olevale kuulutuse tulbale, et kes mida ja kus keda.... Kakkusin endale imestusest pulga koos pinnuga kurku, lugedes; olete oodatud, müüakse õlut ja esineb Vennaskond.. Jeerum, ma lugesin ikka mitu korda veel, et mida värki. Suurelt veel kirjas: TASUTA! 2100 kell.
Panin endale telefoni kalendrisse kirja, koos märguhelinaga, kell 1400, et praaznik. Miks nii vara-saaks songussooni seiklisse, lipsu triigitud, vuntsi maha jne.
Ootasin mina 28. juunit sama pingsalt kui Kolumbus Meerikamaa rannikut. Krt, samal päeval saabusid külla terve kari pudinaid Tartust. Ma olin juba lolliks minemas, et jääbki kontserto nägemata ja Trubetsky kuulamata... Suurest ahastusest nööpisin ( ega Uuno ei teadnud, miks ma napsul korgi eemaldasin. Tema arvas, et külalislahkusest!) notil kaane, et teeme siis mul siin kohalikud peied. Sain siis lõpuks läbi virila silmavaate talle moka otsast paotada, et kle, kulla vennas, pidu ja nii, tants ja edasi, Vennaskond ja puha. Ilma, et Unn aru oleks saanud, küsis ta, et ta komberdab kaasa. Võtsin läbi õnnepisarate tal kaela ümbert kinni ja seletasin, kuidas ma ikka Tartumaa külalisi armastan ja teda austan. Tegime kohe mitu suutäit rõõmuks. Ma ei saanud aru, kuidas tal järsku pähe kargas, et mis moodu sinna saadakse. Kaarti näidata polnud ja käega rehmasin: siit läbi metsa, 12 km, jõgi ning selle kaldal pidu. Ta puuris mind imeliku pilguga. Küsisin, et valan või. Siis sain aru, et jah, valan ja valan, kuid mind luuras pudelis justkui salakari ees. Ma olin purjus.
Ei aidanud siin meelitused naisterahvaste otsa vaadates, kus lubasin Andaluusia marmorlamba nahaga pargitud kasukat, puhkust lossimägedes, ega ka lubadust teha pikka paid. Minge mis moodi tahate ja kogu lugu. Siis tärkas Pütsepp´as jonn ning ürgmehe viha. Saagu või tina, ratas, jalgratas ju olemas. Tagusin endale rusikaga rinnale ja tegin sellist häält, et Uuno tömbas suutäie kurku. Ise hirmus pedaalisaurus, kuid, et praegu ja sellises ilmaga...
Kell sai 2100, mul paanika, et nüüd jääb iidol nägemata.....
Kargasime rataste selga, mul kotis veel õlutid ja viinad (mine tea miks peaks vaja minema), pühkisime minema. Sain kilomeetrit kolm sõita-vihm. Uuno saatis mu kukele koos Vennaskonna kena viiuldajaga, keeras otsa ümber ja kodu tagasi!
Ei ole mees see kes kardab pedaali; laulsin omaette. Tee peal mööduvad autod signaalitasid läbi vihma, kes kadedusest ja kes kaastundest :)
Tegin teepeal veel tillukese notipeatuse ja...
Ma ei tea, õnneks või õnnetuseks hakkas Vennaskond laulma kell 2400 öösel.
Sellest, kuidas ma seal olukorraga, oma märgades riietes, kohanesin, keda ma nägin ja mis üldse on mõne matsi jaoks on Vennaskond, sellest järgmine kord.
Sunday, June 28, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)