Jaana ja Peetrika poisid

Sina Jaana seda ....
Kuule, sind ju seal ei olnud.
Aga JL, LA, MV ja mina ning kaks tavalist tüdrukut, rahva seast olime 2006 aastal Õllesummeril ja võitsime ära köieveo võistluse. Ja milliste meeste vastu? Jeerum, Mait Trink oli ka ühes võistkonnas. Kõikidele tegime ära. Olime tehtud mehed ja Untsakad laulsid meie auks!
Vaata mida tähendab sõprus ja ühtne vaim.

Jaana-Stop

Ma ei kannata, kui keegi tahab midagi ära rikkuda. Kas seda siis tahtlikult või tahtmatult. See on kole! Terve om eksistensi olen ma elanud teadmisega, et Sam Brown on maailma ilusaima laulu laulja....
Never keegi talle selle sarmiga ligi pääseb! Ja mida minu hallid silmad üks päev näevad? Keegi kodanik Jamelia laulab sama reipalt seda laulu.
Mida kuradit!? Maailm on hukas ja alla käinud! Peab hakkama varjendit kaevama.
Sam Brown-Stop

Jaana ja Pihlaka

Selline oli ta eest poolt vaadatuna, tee pealt välja ei paistnud. Padrikus! Selle sama seina pilt on allpool, kus ma vatikest seinale laotan.

Siin olen ma nii laisk, et kutsusin Karlep Aini endale appi. Räästakaste ja aknapõski tegema. Lisamada on üks oluline fakt: kõik selle maja puitmaterjal on saetud maal isa juures. Selleks ostsime tavalise kettsaepingi. Metskonnast ostime kasvava metsa, ise saagisime, vedasime koju, lõikamise. Prussid, lauad jms. Asja minu jaoks teeb naljakaks see, et sellist tööd peaks suvel tegema, kuid meie tegime seda minu puhkuse aeg, talvel! Külm oli ja minu sünnipäev on :)

Sügis 2008. Jahedaks hakkab minema, mul on külm. Värvin maja. Kõrval on näha ka linnuse vallutamise torn!

Tahtsid raisad Pihlaka ää uputada! Ei saa, kraav on ees. Ja vesi voolab vulinal.

2008 aasta suvi. Õues on soe ja ilus. Ma hakkan alati sellise asja peale sügelema! Terve maja ümber on 250 mm sooja! Higine inimene ja soojustus ei sobi kokku.

:)

Tead Jaana, tule parem läbi, ma ei viitsi neid siia laduda.

Jaana ja Vennaskond vol.2

Ja-jah, pidin ju kirjutama mis sai...
Ma siis nagu naerjad läbi vihma, jõudsin Suislepa vahele. Tee pealt helistasin veel J., et kle, ma rattataaga ja nii, et peris võssa teist panna ka ei taha: kas su mummuti hoovi peale panna võib. Sain loa. Ulja kaarega tuiskasin majade vahele ja pidurite kriuksudes jäin ühe maja ette seisma. Vahtisin seda tänavat-on´s õige koht või mitte-tundmatuseni muutunud! Majal uus vooder, uued uksed, suur veranda. Kahtlustasin juba mingit deliiriumit, omale silme ette manades pilti kus I. pangast välja tormab, maskis ja relvastatud.
Helistasin igas juhuks veel; asun ma ikka õige onni juures? Jah.
Siis ujus perenaine ka kotto. Üllatus oli suur ja nii edasi. Tegin toas veel tugevamad lõhnad külja ja purjetasin tüdrukutega peole.
Oi jeerum, mis kräu. Rahvast vooris edasi-tagasi, mütsus muusika, sõitsid paadid. No ok, kaatrid. Mehed napsused, tüdrukud kui Miss Estonia´d. Pidu sõna otsesemas mõttes.
Järsku mu kõrvalt tüdrukud läinud-kas laukad või pidu nad neelas!
Aga ei seisa mets püsti ilma puudeta! Nii ka mina ei olnud järsku üksi. Ma panen selle oma uduse silmavaate ja alkoholileha arvele, kui suruti järsku pudel pihku, tee üks suts. Ma kade ka nagu polnud, et kui siis, siis ikka südamest. Niimoodi ma seal kohalikega vennastusin. Järgmine hetk avastasin ennast juba seltskonnas istumas. Möööh, pakuti lesta ja leiba, naeru ja napsu.
Seisis mu ees, nagu soolasammas-L. Kas võib üks valts? Imestusest tegin silmad suureks ja läksin! Maru!
Suure ja kiire samba-rumba-karramba järel saabus vaikus.
Kell sai eeldavasti 0000, sest laval nad olidki-Vennaskond.
Esimene lugu: Maailm lõpeb maikuus, mida mina pole kordagi kuulanud, et nad üldse lives esitanud oleks. Et mul meelest ära ei läheks, viimaseks sai Ronk. Mina jõurasin kaasa mis ma suutsin, laulud peas aastast 1994. Kõik, viimne kui üks. Ok, mõni küll mitte nii nagu peaks kuid siiski. Tähtis on kaasa möirata.
Aga Jaana, nüüd on see hetk, kus ma muutun natuke melanhoolseks ja nukrameelseks Rauliks.
Olen ma sinu arvates vana ja kole? On mul juba suur õllekõht? On mul hambaid vähemaks jäänud-vajaks proteese? Vastus on rõõmustav-tänan! :)
Tead. Ma olin siis noor ja nägin maailma värvilisena. Kõik teed olid tallamata. Kaugem koht kus ma käinud olin, oli Tammsaare majamuuseum Võrus ja eredaim päike oli veel tõusmata. Ühel korral, maal tädi juures olles, sattus mu kätte tavaline kassett mis kokkuvõttes ei osutunudki tavaliseks. Kodu jõudes toppisin selle oma tillukesse makki ja "Play" nuppu vajutades oli tuba rõõmsat rokkmuusikat täis. Ma täpselt ei mäleta, kuid kas mu jalg hakkas tatsuma? Eeldavasti hakkas, sest muidu poleks ma kasseti "B" poolt keeranud. Nii ma seda leierdama hakkasin. Leierdasin, ümisesin. Ümisesin, laulsin. Valesti küll, kuid uskudes, et varsti laulan veel paremini.
Tädi sai mu silmis staatusesse milles keegi teine veel polnud olnud-mu muusikalise maitse kujundaja. Tal lasus nüüdsest kohustus mulle saata ka teised kassetid.
Ma ei mäleta, kas ma "Ltn. Schmitd´i pojad" tema käest sain?
Võtsin raamatukogust Trubetsky luulet. Kuulasin ja unistasin, et kunagi...lähen ma ka kontserdile.
Trubetsky, Vainola. Lomp, Ollik, Jancis, Mäeots, Aigro-need olid mu unedes, nii märgades (siis oli kas Matveus või Camill) kui tavalistes.
Selline puhas, stiilne, salalik. Vennaskond-mida sa siit ikka noore nolgi jaoks välja loed-salalik!
Saledad poisid, tegijad. Ma tahtsin olla nende sarnane.
Kõik kassetid olid olemas, kõik laulud peas, kontserdid. Hakkas saabuma CD-plaadi aeg, sai endale ka kõik need.
Nendne kontserte vaatasina ma aukartust äratavalt kauguselt, sest lava ees olid minu jaoks töllid ja muidu jolkarid. Töllerdasid. Mina laulsin omaette nurgast. Mulle meeldis nii!

Vennaskond kaotas oma tõelise sära ära siis kui Vainolat enam ei olnud. Kui Ollik surma sai. Kui Camill enam ei viiuldanud. Noored kes lava ette sattusid olid lihtsalt kari lontkõrvu kes ei tea Vennaskonnast mitte muhvigi. Nende jaoks on see lihtsalt mingi kamp muusikuid. Tavaline garaazikas! Nende laule nad ei oska, ega hakkagi oskama. Röögivad niisama täis peaga, limpsivad teineteist ja on tegijad. Paar vana pussu kel neetidega tagi seljas, vaatab Trubetsky´laulmas tagant reast ja ohkab samamoodi kui mina: mida kaavitot!?

Paar aastat tagasi teatati Vennaskonna laiali minekust, viimane kontsert, oli selles Pärnu maantee klubis...mul ei tule nimi meelde.. Ma ei käinud seal. Peale seda tehti punt The Flowers Of Romance...hale kloon. Trubetsky inglise keel e i ole ilus. Olen ma valest aru saanud?
Vennaskonna iseloomustamiseks kasutan Trubetsky enda sõnu: Vennaskond hakkas muutuma juba liiga pühaks.

Suislepas oli lava ees see sama Vennaskonda mitte austav jõnglaste mass. Mina vaatasin seda üritust seekord lava ees. Rokkisin omette, laulsin, kisasin nii mis jaksasin. Minule oli ta palsam. Trubetsky hääles ei olnud seda õiget kõla. Aga siiski, mina olin rahul
Sain endale selle kontserti laulude nimekirja ja alguse tuurid!!!!!

Läbi vihma sõitsin ma koju. Südames hea tunne. Sadagu kui tahab. Lõõritasin endamisi, kõrvus veel Vennaskond.
Mis asi on armastus?
Küsisin seda mõne inimese käest, adekvaatset vastust ma ei saanudki. Minu jaoks on see Vennaskond!

Pihlaka

Värvisin täna maja. Kohe tervet maja. Valmis sain 47 %, teine pool sellest või vähemalt 45 % teen homme.

Päevad hakkavad lühemaks jääma, ei saa enam nii pikalt teha. Lamp oleks, kuid siis puuduks kodus olemisel romantika! Miks? Jaana vaata, kui sa pead tööl käima, seda esmaspäevast-reedeni, tundub see aeg; reede õhtu kella viiest kuni esmaspäeva hommiku kella poole kaheksani, nii kuradima lüike, et midagi valmis saada. Sellepärast sai palju asju tehtud uneajast ja öösel, prozektorite valguses. Kodu tulid tööd tegema, tööle läksid puhkama. Sellepärast oli see romantika.

Aga miks seekord selline pealkiri: Pihlaka? Jaana, ma tean, sa ei küsi! Kuid tuli tahtmine natuke tegeleda raamatupidamisega ja ajalooga. Pisut tuhnida ja teavitada lugejaid mõningatest faktidest. Mis sa Jaana arvad?

Seekorda vabandan isiklikult kõikide allpool mainitud kodanike ees, et ma ilma nende loata nende nimed avaldan ja laulu sisse panen! Uskuge, te olete osake ajaloost ning ühe inimese jaoks väga toredad.

Pihlaka talu oli müügis väga pikka aega. Ma esimese hooga ei osanud sellele kohale isegi mitte pilku peale visata, kuid asjade kehval seisul vaatasin ma selle maja pilte. Vaatasin, vaatasin ja veelkord vaatasin. Ennem kui ma telefoni võtsin ja maaklerile helistasin vaatasin ma korra veel. Pildid olid ajast ja arust. Oli 2007 aasta aprillikuu, õues voolasid veed ja teed lagunesid, kuid pilt Arco Vara kodukal oli kollaste võilillede meri.. See mind vist ikkagi lõpuks võlus: hall majake, ümberringi võililled! Palju!

Ma ei tea kas Aime oli nii tüdinenud või mis, kuid siia ta tulla ei viitsinud. Andis mulle võtmed, näitas kaardil asukoha ja käskis võtmed nädala jooksul tagasi tuua! Saabudes oli see asi siin ikka kole trööstitu. Võsa, pori, luitunud, maha jäetud..

Sellest ajast, kui siit viimased inimesed välja kolisid on möödas üle 7 aasta. Enne seda elas siin üks mees, kes oli kolhoosis puussepp ja kõva viinavend. Nüüdseks on ta kahjuks surnud. Tema isa oli selle maja ehitanud aastal 1936. Huvitaval kombel pole sellest talust mitte ainsamatki pilti. Ei ühtegi. Enne maja oli valmis ait mis kannab valmimis aastat 1923. Lauda sünniaasta oli 1936.

Viisin järgmine päev võtmed tagasi ja viisin maaklerile 10000.- krooni sularaha! Ta oli üllatunud! Ma ei tea millest. Kas sellest, et rahaga kontorisse tulin, sellest, et keegi selle omale koduks plaanib teha või hoopis minu kummalisest õhinast.

Selline oli see maja peale notareid ja asju, mai algus 2007. Pilt on jutu alguses, pildistas Lauri Asu.

Esimene asi mis siin tehtud sai, oli kõik seest puhtaks! Vineerist seinakatted, vana kips. Laed paljaks. Paljas skelett. Seda risu oli ikka kuradima palju. Vahvamad asjad olid eesti aegsed sigareti "Ahto" kasti lauad mis seisavad mul aidas. Muu mudru, lõkkesse. Vana pliit läks täiteks!

Peale seda kanalisatsioon. Saaremaalt vedasin kohale imbväljaku. Ain Karlepiga sai vana kaev puhastatud, rakked paika aetud ja veetrass majani kaevatud. Kokku oli lepitud, et seda teeb kopp, kuid lubatud päeval ei olnud teda kohal. Tahtmine suur hinge sees, sai see 20-meetrit käsitsi visatud! Kuna majale juurdepääs puudus, sai ehitatud teed. Majani ja maja ette. Ma ise imestan, kuidas siin vanastli liiguti. See kõik oli põhjatu!!!

Peale seda maja sees veetrassid paika. Köök, vannituba, saun. Kraavidesse, mille nüüd kaevas kopp, sai veetud veetrass vanasse lauta, kaablikraavid aita ja krundi piiril oleva elektriposti juurde. "Vana elekter" tuli sisse õhuliiniga, post majast 5-meetri kaugusel. Idee oli õu postidest puhtaks saada. Aeg näitas, et kui särtsu ei karda, saab seda ise edukalt teha! :)

Kui vesi ja kanal paigas, sisustasin oma päevi maja elektrifitseerimisega. Kaablikesi sai veetud südamest. Kulus ca 350 meetrit kaablit, sh. 1,5-16 ruudust. Vana kilp esikus andis alla peale seda kui uus kilp sai teises kohas ära ühendatud. Kokku on majas 32 automaatkaitset. Valasin ära põrandad nii vannituppa kui koridori. Põrandakütted ka!

Paika said maja 8 akent ja kaks ust. Välisuks, tabaga, täitis hiljem Linavästriku paraadukse rolli. Pikalt :)

Kõikse koledam töö oli-laelt vana soojustuse mahaajamine: liiv, linaluu, saepuru...kaks päeva! Õnnistati aga mind ca. kolmekümne Vabadussõja aegse fotoga ja ühe jahipüssiga. Töökorras. :)

Peale seda võtsin terve lae lauakaupa üles, lihvisin lauad ja panin tagasi. See töö kestis kaks nädalat. Ma olin tüdinenud. Tõsiselt.

Koledus ootas mind ees: põrandate lihvimine, ahjudelt värvi eemaldamine!

Kui kaabeldus tehtud, aknad ees, lagi puhas, tõin Tartust ühe korraga ära maja sisse mineva kipsi, karkassi ja villa. See oli ikka tulemine :) Siia sekkus aga tubli poiss nimega Peep Reimo ning pool päeva ka Jaan Reimo. Välisseintesse läks kips koos 100 mm villaga.

Asi hakkas ilmet võtma! Kuju oli olemas, seinad valged ja kajavad. Hakkasin siin ka öösiti olema. Tegemise rööm oli nii suur, et kell 0700 olid linnas tööl, kell 1300 vabanesid, maale ja tegid oma töid kella 0200-0300´ni. Olid väsinud, kuid asi edenes!

Vana katus sai sarikateni maha tõmmatud. Keskelt oli vajunud 150 mm, sai sirgu aetud ja uus katus koos katuseakendega paigaldatud. Ühe poole aitas panna Peep Reimo, teise poole panin üksi! Kõikse koledam oli see üles-alla jooksmine!

Vanad pottahjud olid nii viisakad, et need jäid sisse. Kaetud olid nad pruuni-rohelise-pruuni-kollase-halli värvikihiga. Iga aasta uus värv. Värv maha, ilus punane ahjupott tuli välja....

Sai laotud uus pliit (punane) ja korstnaotsad (valged). Telekatoa ja kontori ahi sai klaasist ukse, et oleks talvel ilus vaadata, kui tuli põleb (romantika!).

Siseseinad sai kõik üle lihvitud ja õlitatud. Ilusad palkseinad!

Kuna mina tapeeti kardan ja tapeet mind, siis oli selline kena inimene nagu Kaire Toobal, kes pahteldas, lihvis, värvis ja tapeetis.

Vannituppa sai pandud plaadid põrandale ja seina. Aken teeb vannitoa õhtupäikeses ilusaks! Vannist saab vaadata kuidas päike Kullamäe taha loojub!

Seinad said korda, hakkas kätte jõudma kord põrandate lihvimiseks. Suure õhinaga sai toodud rendist suur lihvimismasin, et saaks kiiremini. Tavaline lintlihvija. Panen siis seina, lõlitan tööle..laks, maja pime. Ma ei saanud aru, mis värk.. Lülitan, maja pime... Selgus, et see vooluke mis minu majja saabus, ei ole enam, 220, vaid halvimal juhul 180 volti! Siiani sai kõik asjad tööle, suure voolukõikumisega küll, kuid, nüüd, kui käivitusvool oli suur, oli jokk.

Kuna ma olin kõik postid oma hoovist ise eemaldanud, liitumiskilbi pannud aia nurka, ei julgenud esimese hooga kedagi oma kehva voolu pärast kukele saata, hakkasin asju ajama tasa. Kirjake sinna, kirjake siia, kõne siia..vool kehva, kõik jama... Ei midagi. Vaikus Energia poolt. Siis sain kurjaks! Poolteist aastat ootamist ja uus liin, uus alajaam! Vool majas nagu olema peab (2009 aasta talvel).

Sai toodud linnast generaator, suur. Põrandad lihvitud! Kolm päeva nühkisin, nurki ja servi! Ilus sai. Lakki valasin südamest!

Saabusid vannitoa aksessuaarid. Vann, kraanikauss. Vanni ette aga paneel saabus Baltecost kolm korda valesti-vale pool, katkine ja vale pool. Peale 4-kuulist ootamist, saabus õige!

Magamistuba mina lihvida ei viitsinud-sinna läks parkett.

Ühel hetkel, kui liistud paigaldatud, pistikupesad seintes, megamoodsad lambis laes (nende kohta eraldi lugu varasemal ajal ilmunud), hakkas tekkima tunne, et nüüd peaks ära tulema.

2008 veebruaris ( ma ei mäleta täpselt päeva) oli Andres Lette mul linnas külas. Käis läbi nõks ja 7 tunniga olin kõik asjad linnast maale kolinud! Õhtul kell 2000 hakkasime ja 0300 oli asi ühel pool. Lihtne ja kvaliteetne

Pikalt ma siin olla ei saanud, sest ees ootas töö Tallinnas. Koduke hakkas mind taga igatsema!

Nädalavahetused venisid pikaks, hommikul ei saanus üles! Hakkasid tulema trahvid! :) Esmaspäev minnes said kiiruse eest ja reedel tulles jooksid jälle radarisse. Kurat. Palju raha läks riigile.

Nüüdseks on majal uus vooder. Majas on väga soe. Teisel korrusel põrand ja uus trepp. Toad mõttes paigas.

Valmis on saamas maja kõrval autode varjualune, selle otsas puukuur. Varjualuse katusel on teise korruse veranda, suur. Vaatad õhtupäikesesse. Valmis sai tuulekoda, mis koosneb ainult akendest. Garaazi tee on peaaegu valmis. Suur tahtmine on selle aasta sees saada vanale laudale, mis muutub 2010 aasta jooksul saunaks ja graaziks, uus põrand ja katus. Tervele krundile peaks see aasta veel aia ümber saama. Ees lippidest, servad ja küljed võrk. Kraavid kaevatud ümber krundi, teine tiik.

Tänase seisuga on siia kulunud 407501.- EEK raha, mis ei ole laen. See on kuidagi palgast kõravale pandud. Tööga teenitud! Maja ostu raha siin ei ole!

Ma tänan südamest alljärgnevaid inimesi:

Isa, ema, Regina Reelend, Maila Sepp, Heiki Sepp, Andres Lette, Lauri Asu, Arvo Asu, Ain Karlep, Peep Reimo, Jaan Reimo, Rain Vessenberg, Harald Mägi, Jaan Sild, Herbert Allik, Ramon Triisa, Kaire Toobal, Eve Kukk

Te olete aidanud Pihlaka talu selliseks teha nagu ta praegu on.

Aitäh.

:)