Jaana ja ...
Mäletad Jaana kui sa ennevanasti, kui sa vist isegi juhtumisi natuke noorem olid, „Põhjanael“ nime kandvat ajakirja suure tuhinaga lugesid? Eriti seda osa kus Edgar Valter innukalt noorsoole huvitavaid pildikesi maalis, erootilistel teemadel, ning jutukesi sinna kõrvale kirjutas minu mäletamist mööda dr. Imre Rammul. „ Suur saladus“! Jah, targutusi teemal, et sul oli selleks ajaks „Avameelselt abielust“ epistlite kaupa pähe õpitud, ma seekord kuulata ei taha! Ma ainult ei mäleta miks mul see just praegu kummitama hakkas. See teema.
Pole ammu kirjutanud. Mitte, et mul millestki kirjutada ei oleks, vaid pigem, ei ole nagu , khmm..viitsinud. Aga järsku tundsin, et nüüd võiks. Olles kodust kaugel, omaette, mõtlesin, et pärast copy-paste teha on odav variant. Samas on aega praegu küll.
Ma ei suuda siia manada kuupäevaste täpsustega kogu eelnevat, kuid midagi ähmast kribada pole probleemi.
Mnjaaa…ma olen mitmel kontsertol käinud. Kohanud mitmeid karvaseid, mõningaid sulelisi. Kogenud midagi head. Optimistlikku. Samas mõnelt nii ära tulnud, et mõru mekk mu pead paitanud. Ega kõik päevad ei olegi punased. On musti ka! Mulle meeldis HIM: sulnis, lugupeetud, mitte liiga peale tükkiv. Samas erutavalt rajune. Pani puusa liikuma ja mõttes viisikesi vilistama. Iga aastane Untsakad kodanik A´ga oli seekord kuidagi..no ma ei oska seletada…kuidagi kuiv. Alguse osa. Pärast „Truudusetu Juulia“ selleaastast tantsu lõi ikka põse õhetama. Plikal oli tekkinud keegi nn. Arafati rätikuga gentelmeeno, pisut kuivik, kuid paras nülgimiseks. Oluline on õhustik ja melu. Ma sain selle! Paar Vennaskonda millest ma nii aktiivselt ei kilkaks. Märksõnad: kitsas king, kehv enesetunne. Kui sa nüüd Jaana arvad, et minul see kõik hinge kriipis, siis sa eksid. Aasta 2010 Vennaskonna pidur on herr A.! Kuid kõikse õudust tekitavam osa Vennaskonna juures on nüüd see, mida J. mulle ükspäev sõnumina saatis: Trubetsky astus Keskerakonda… Na ma ei saa aru!
Olen õnnelik ajakirja, naisteajakirja, „Anne“, lugeja. Mulle meeldib. Seal vahel on
šampoone (Jaana sa tead kuidas katusega „S“ saadakse siia?), kreeme, paar õrnemale soole tarvilikku vidinat ja muud sellelaadset. Vahest tekib küsimus, et kuidas see kõik postkasti mahub??! Kuid ajakirja alguses on ühe ilusa poisi veerg. Keegi kodanik Pretone, eeldatavasti itaalia sugemetega ameeriklane. Mesimagusa pilguga, õrna häälega, apla soenguga..noh, iga lokaalse mimmu persona non grata. Mulle meeldib tema kirjutatud kolumne lugeda. Need on nii haiged! Nii ilased! Nii kuradi haiged!!!! Kes tal lubab üldse sinna midagi kribada? Iga kord on teemasse põimitud tema eelmiste kähmakute stoorid. Ajab mingit jurrumit, millest ta vist ise eriti ei idu. Ma võtsin üks päev oma julguse kokku ja kirjutasin peatoimetajale, Liivaku prouale. Mnjaa, sain vastuse ka, milles oldi üllatunud, kuid anti optimistlikku lubadust, seda teemat tiba enam hallata.
Tallinnas hakkab E. korter ilmet võtma. Seinad püsti, laed valmis. Vannituba plaaditud. Ilus, ilus. E. ise maalerdab. Hea on saada sõnumeid, et kle Raul, mis ma nüüd teen; siin on nii, seal naa, aga mis ma nüüd teen… Mulle meeldib tema asjalikus. Maurab ja teeb!
Aga on INIMESI, kes teevad suuremaid asju kui korter. Kes haldavad suuremat hulka asju, kui nad ette kujutada suudavad. Kes ei oska „ei“ öelda. Kelledest kirjutavad rajooni ajalehed. Kohalik murzilka! Annaks aeg ja ilm mu ellu sellise suhtumisega inimesi rohkem. Nad panevad ennast ka rohkem pingutama. Aga samas on sellisel „kulgemisel“ omad vead. Millised, teavad temaga sarnased inimesed ilmselt paremini. Märksõna: kõrvalseisjad!
Jaana, millal ma viimati oma blogisse üldse midagi kirjutasin? See oli eelmine aasta? Hiljem?
Ou jeee, maja koha pealt, seda, et nii udupeent rõdu, nii kena aita, nii ilusat garaazi-sauna ei ole terve maakonna peale. Krt, ise ka ei uskunud, et nii marudad saavad. Pole enam ka seda kunagisest tiigi kaevamisest jäänud suurt mullahunnikut. Neli päeva ja kollane Joss lükkas selle kõik laiali. Vinge. Pihlaka on õide puhkenud. Aitähh kõigile!
Üle mitme aasta…5-aasta, sai kokku minu juures perekond. Naljakas ja veidi nukker. Mul on nüüd meist kõigist pilt seina peal. Väike Miku on ka peal. Kummaline on see pere. Ema oli ka kodus, läks tagasi.
Käisin siin ükspäev ujumas. Äge ilm oli, vihma sadas. Välgutamisest oli kõik valge.
Sadas kõvasti. Väga kõvasti.Ilmad on siin üldse kuidagi kummalised. Vihmad on külmad, samas on õues ilm +35 ja enamgi. Palav, õhk ei liigu. Ööd samas jahedad.
E. emaks saamine tuli mulle suure üllatusena. Mitte, et see midagi nüüd väga kummalist oleks, ei. Pigem teades teda küllaltki ammusest ajast, teades tema konkreetsust kohusetundlikust, ettenägelikkust..tundub see kõik kuidagi nii ootamatuna ja hämmingusse viivana. Kuid inimesena on ta jäänud temaks. On´s see hea, halb? Kuid millised tujud!!!! Eks sa Jaana tead omast käest. J
Mul on/oli üks plika. Selline vahva ning omamoodi. Tasane. Koeraga. „Haltuura“ koeraga. Mind on alati huvitanud miks ta mulle ei helista? Ma sain teada. Selle taga on kodanik E. Nüüdseks. Aga tormine meri on kõikse rahulikum just täiskuu öödel!Ma olen teda näinud ka napsusena. Uje! :p
Krt, Eestimaal on üks äge muuseum: Maanteemuuseum. Kui sa Jaana viitsid, käige ära. Saad suure trakatsi taustal pilti teha ja kui veab saad postitõllaga sõita. Roni ette, kutsari kõrvale, saad ikka vinge mummut olla. Hea on mõelda, et ma vanal ajal ei elanud. Kui nüüd tahaks ikka pruudile teise Eestimaa otsa kosja sõita, läheks kaks nädalat. Ja millist straadat mööda. Jeerum.
„Seks ja linn“oli hea film. Mõte mulle isegi meeldis.