Tere
Kui seda pidada nüüd mõneks muinasjutu ainetele vestetavaks lookeseseks, peaks vuntsi sügades hakkama juttu pajatama sõnadega: "Sellest on mitu piiska merre voolanud..." Loomulikult saab tähelepanelik Jaana aru, et pean silmas viimasest postitusest möödunud aega. On´s selles midagi otseselt halba? Nagu polegi, tuleb tõdeda, kuid seda laiskust mida Jaanas ei ole, on minus temal puuduva võrra, topelt. No ja nii ma siis istun siin, üritades kirja panna seda mis viimasest korrast mäletada on.
Vahest ma mõtlen, et tahaks kribada midagi mis hinge kriibib. Ausalt.
Koju tahaks-alustaks sellest. Need pikad perioodid hakkavad mu väetit aju üha rohkem piinama ja tekib alatasa endale küsimus, et kaua sa veel kannatad. Ei, ega ma otseselt ei kraabi ju seina ning näri istmekatet.. Pigem ikka mõtteid peas veeretades jõuan ma varem või hiljem ringiga koduni. Nagu lõks mu mõtteis. Ärge hakake nüüd siin kaagutama, et nii kuradi tore on seda maailma eri vaatenurkadest vaadata ja võõraid lõhnu endasse imeda. Ei ole, ega saagi kunagi olema. Kui te seda siiski väidate, et on, ei tea te peale oma nädalast puhkust Sharm-el-Sheikis või mõnes muus säästupuhkust võimaldavas kohas sellest kodus eemal viibimise olemusest mitte mütsigi. Õigupoolest, ega ei peagi teadma, sest iga mats on ise oma rändurikepi õnnelik omanik. Mis ma selle kogu "toreda" lausepaketiga öelda tahtsin, jäi mulle endalegi selgusetuks. Mida ma aga kindlalt tean: koju tahan.
Jaana. Sina oled naine? Räägi mulle millest need tänapäeva mehed tehtud on? Oled ju neid mitme kandi pealt uurinud. Erinevaid molluskeid oma tagatubades taltustanud. Kombeid lõtvu, neist loobuma õpetanud. Aga oled sa neilt peale järjekordset undamist ja häda, küsinud: milleks? Pean ennast veel meheks, kuid mis seal pattu salata, tunnen ma ikka ja jälle hoomamatut soovi vahest meessoolt küsida: mis teil viga on? Miks selline küsimus? No ma ei mõista kui tossikesed on tänapäeval meeskodanikud. Küll on sealt valus, küll on raske, küll hakkab sealt valutama, küll ei viitsi, ei jõua, ei taha, ei saa, ei suuda jne.. Appi!! Kas sa ka niipalju undad? Õudne. Ausalt, väga õudne! Eestis on/oli üks vahva ansambel kes laulis laulu "....veel on usk, et mehed on rauast..". Kurat. Vanasti olid ikka küll.
Jaana, mida sa teeksid kui su poeg tuleks kunagi oma esimest armastust näitama. Ta on ette teatanud, et toob teile täna koju kellegi tema jaoks nii olulise inimese, keda ta armastab. Kõik näib ju tip-top. Isegi üllas. Kujutad ette, sinu poiss.. alles oli ta väike..aeg lendab kiirelt...uksekell..võtme klõpsatus..su poeg..hoiab kellegi käest kinni...see on teine poiss.. Väike hämmeldus, vaikus: "Ema-isa, saage tuttavaks su on mu sõber Ricardo, me armastame teineteist ja plaanime abielluda....".
Mis sa arvad?
Ükspäev ei jõudnud ma selle mõttega mujale kui vaid sinna, et raputasin pead ja uskusin endaga seda mitte kunagi juhtuvat.. Mul hakkas paha. Mõttes.
Jaana. Ütle mulle, miks osad saavad oma elud-elatud, noh, ütleme, et täiesti normaalselt? Teised lõpetavad poe taga vanat saia oodates ning Koidu tänava "A ja O" taarapunktis viimat piiska õlutit luristades? Kole. Tegelikkuses on see täiesti loogiline. Miks? Seda saan ma sulle rääkida vaid nelja silma all, täiskuu ajal, kolme tee ristis. Selle kohta on vettpidav versioon. Ausalt.
Sellest ma juba rääkisin, et mehed on tänapäeval parajad mökud..
Ma juhtusin ükskord nägema saadet kus mingid mehed otsisid endale kaaslast, stiilis: maamees otsib naist. Hea saade oli. Kohe selline vaatama kutsuv.
Oota, ma kirjutan kohe edasi...
:)
