Juhuu jõulud; kisab nii mõnigi väike ilmakodanik. Rõõmustab hommikuse kommi üle sussis. Oh seda vallatust ja õhinaga vatramist, kui jõuab kätte päev, mil kingid kuuse all/ukse taga/jõuluvana käes.... Ega ma ei ütle, et seda rõõmu suurtel ei oleks. On, palju on. Mina küll kilkaksin kui "tomm" laual on. Või sussis. Või vallatult sahtlisse pandud. Küll on ikka ilus aeg.
Eeee, nagunii tahate teada mida tehtud ja mis teoksil.
Tööl ikka, samas ettevõttes. Seal on käinud läbi küll karmid otsused ja liigutamised, kuid asun oma ametipostil. Töid ning tegemisi on juurde tulnud ja aastanumbri vahetusega tuleb seda veel juurde. Kui siiani on ikka tööl oldud hilise tunnini, siis ei kujuta esimese hooga ette-mis kellani siis nüüd? Kuid lisame siia selle vallatuse: kasuta olemasolevaid ressursse ja ära looda. Nii nüüd ka siis. Nõrk oleks ka öelda, et ma rohkem ei saa, ei viitsi.. Ei saa, ei oska. Ettevõtte jõulupidu oli vahva. Vaikne ja tagasihoidlik. Tempu ei tehtud ja saluut jäi maa peale.
Mis päev see oli kui ma kodanik A´ga Viljandisse sõitsin? Peaks kedagi tänama, et mul oma kolmekümmnes sünnipäev lubatakse ära pidada. Keda? Kurat seda teab või Jumal seda aimab. Siiras kaastunne Fordi juhile! Vaadates veokajuhi värisevaid käsi, sain aru, kui ligidalt minust ja A´st jäine õhk möödus. Aga kümnendamal veebruarikuu päeval olen ma siiski (veel?) elavate kirjas. Kellel veab?
Eraelu kohta on küsinud kodanik Jaana kordi mitmeid. Et miks ma ei kirjuta, miks ma ei teavita. Küsin viisakusest, et kas on vaja? Huvitab see kedagi mis moodi, kuidas, kellega? Ma oma naiivses uskumises arvan, et see pole laiema lugejaskonna asi. Lähedased teavad, tuttavad aimavad, tundmatatud loovad kujutelmi. Ürask ja Svamm on täie tervise juures, isa-ema näost roosad, õde-vend kõpsivad ikka.
Mure on ainult Ä. pärast, sest keegi, kel jalgu neli või enam, sõi kõik ta nokutajad ära. 15 sulelist! Peab ikka isu olema. Samas, ega ta ikka kõiki pintslisse ei pistnud, jättis nad vedelema. Oma osa said ka kohalikud rebased, kullid ja muud karvandid. Lubasin endamisi, et kevadel toob talle päike nii kirsiõied kui ka uued tibud. Toodangu kohta mina garantiid ei anna.
Viimasel ajal on olnud mul mitu huvitavad kõnet kodanik M´ga. Sellist huvitavad ja sisutihedat. Kohe hea on kuulda kui aus ollakse ja sulle võib-olla mõni saladus usaldatakse. Isegi natuke intrigeerivat materjali. Äge! :)
Ükspäev vaatasin omi pildialbumeid üle. Oh aegu, oh kombeid. Igasugu huvitavaid ning ilusaid seiku tuleb meelde. Jaana ka sinuga seoses, ka maal olles. Saksamaal elades, Tallinnasse tulles, seigad sõjaväest, perekondlikud.. Huvitav on vaadata ka Pihlaka talus toimunut. Esimest korda Pihlakas; trööstitu pilt; teisel korral juba kaev, puhas sein; kolmandal uus laotud pliit, maalritööde lõpp, vesi majas. Uus vooder, ilus svenssoni punane koos oma valgete aknaäärtega, nurkadega (eriti uhke olen ma isaga saetud laudade üle!)... ja kõike seda oled sa teinud oma enda lödinäpukestega. Ja nüüd elad juba peaaegu aasta sees...tuba soe, telekas pilt, arvutis neti.ee... õnneseen, sa poiss.
Meelelahutuslikust küljest-Dagö lõpetas oma eksistentsi. Lootes lõpudefileele oli pettumus ikka väga suur. Sellist äbarikkust ja vaikse kolinaga lõpetamist võiks oodata kollektiivilt, kes on koos käinud kolm päeva, mitte pundilt, kelle lugusi teab pool eesti rahvast peast. Minu eelviimane elamus Palmse mõisas oli üks suve tippsündmusi, kuid nüüd selline jurr... Ma arvan, et kodakondsed, kes selle Tallinna kontserdi melust ilma jäid..ei kaotanud mitte midagi. Raha jäi ka alles.
Huvitav oli moodsas pärimusmuusika Mekas kuuldud Padar ja Sun. Raju rokk oli kvalifitseeritud pehmeks lüürikaks. Lemb see küll polnud, vaikne äikeseraksak ka mitte. Midagi.... Kolm lugu mulle meeldis, või õigemini nende tõlgendus.
Teater oli ka paar korda kavas. Üks Rakveres, teine Viljandis koos kena printsessiga. Mulle kohe väga meeldis ja rõõmu palgele tõi.
Kinos on käidud kordi rohke kui kolm. Kohalikud sedöövrid, mida nähtud...õigemini üks: Detsembrikuumus, jättis maruda mulje mu pähe. Selline lihtne, kodukootud kuid samas nii armas ja südamlik. Kark´i esindatud Põdder oli nagu kirss filmikoogil. Ja eks ta nii on ja nii ole ka. Huvitav oli ka film prantslaste mürglimehest, kelle saatus lükkub teise ossa. Tarti Kaneeli nimelise kino pehme pingikate on ka katsutud. Film oli sel juhul Hollywoodi Ö-kategooria oma. Muuseas, popcorn on seal ikka õlis immutatud! Mitte osta.

Öö on lugejad.
Ka siin.

Kui Jaana ja Metsloomad on marus?

Azza!
Mu viimane kontserdikülastus sai positiivse hinnangu osaliseks Sellist melu, sellist marutamist, sellist kaasalaulmist pole ma kohanud mitte ühelgi kontserdil Eestimaa peal. Ma olen sellise natukene elavama iseloomuga, kuid ma olin suht tagasihoidlik võrreldes nende tuhandetega kellega ma seda punti nillisin! Polnud hullu, et ma ainult sõna "roma" ütlesin, pole hullu, et ma suutsin kisada kaasa vaid sõnadepaari "happy end". Ei, ei, see kõik polnud üldse mitte oluline. Oluline oli hea enesetunne minul, muudel kuulajatel ja bändil!
Rahu ei andnud laval olijad ja rahu ei andnud lava ees olijad.
Zveri on vahva bänd!

Jaana vahest...

..on selline kehv tuju. Suht nurjatu!
Teaks, siis lööks!

Jaana ja Mesa!

Ma ei tea, ma ei tea!
Kas saab olla maailma suuremat õnne kui miskil iks ajahetkel saad sa endale selle, millest sa kogu oma sipupüksi-koolivormi-noorusearmastuse aja igatsenud oled. No on paremaid asju mida igatseda, ok, see on personaalne!
Aga kuidas sulle Janka meeldiks sõita sellega...
..... vana W116 kerega 450 SEL....?

Ma ei tea mis mind selle auto poole tõmbab. Ma ei tea ausalt! Mingi müstiline tunne. Täpselt sama tunne nagu käisid Havannas õhtul rannas, vaatasid kohalikke latiinomumme..ja süda lihtsalt lõi.

Ja ta on mul nüüdseks olemas! :)
Pilte....saate!
Muideks Janka, sa saad olal esimene!

Jaana ja sport

Krt, millal ma viimane kord jooksin? See oli sada aastat tagasi sõjaväes kui ma veel noor ja ilus olin! Loomulikult olin ma siis pisut teisemas füüsilise vormis! Aga mida ma eile tõdesin?
Nimelt ei ole mulle 4-kilomeetri jooksmine eriti keeruline. Üle kümne aasta jooksmine, krossijooksu maastikul, keskmise kõrguste vahega +/- 5 meetrit, pole hull.
Hea enesetunne, pärastin Hesburger..... no kuulge!
:)

Jaana ja tädi Karin!

Kamoon, tulge nüüd maa peale tagasi!
Kui ma olen siiani kandnud mitteametlikku tiitlit onu, siis juhuuu, ootasin mis ma ootasin, olen ma seda ametlikult siis nüüd! Nimelt, alates 8.05.2008 kutsuda mind onu Rauliks! Muud lisad ja don´id seal ees on sulaselge solvamine!
Elagu mu õde! Elagu, elagu, elagu!

Jaana ei käivat Hollywoodis?

Kui kõik ausalt ära rääkida tuleks alustada sellest, et oli üks nädalavahetus millele eelnes reede koos aastakoosolekuga.Esitleti ideid aastaks 2008, kiideti paremaid, jagati kasumit ja söödi vastuvõttudele omaseid võileivakesi, koogikesi......Kuna ma ikkagi plaanisin koju sõita...Aga üks meie ilusatest tüdrukutest rääkis mulle Tallinna tuledest, tüdrukutest ja muust traali-vaalist. Ja mina kuulasin seda suu ammuli ja tahtsin seda kõike näha! Oli kena plaan, õigemini olevat kena tava käia poistel-tüdrukutel peale üritusi ka väljas pidutsemas. Saadi ka mind kui kõikse rohelisemat nõusse. Olles oma jaatava noogutuse teinud, läks triangliks! Esimene konjak läks viisakalt kenadest plastikust topsidest, teine aga juba kingitud karikast, mis mu kogu aeg täis tilgutas. Algul süüdistati mind küll kalli konjaki raiskamises, küll oskamatuses, küll ikka värisevates kätes! Peale teist pudelit, selgus, et selle karika ja karikajala vaheline ühendus tilkus totaalselt läbi! Oli aeg hiline ja rongid enam ei käinud! Olin viimane kes lahkus ja maja valvesse pani!Ja linn ootas meid. Eriti kahju oli mul sellest poisist, kes tol õhtul hoolduses oli... :)Prive, Überblingen, Hollywood....... Oh neid tüdrukuid, oh neid poisse :)Kella viiest oli pidu läbi ja tuled põlema! Riidehoius sain jope, mis minu mõõtudele, värvile ja muudele parameetritele küll ei vastanud! Ja ma tundisn, kuidas kogu maailma õnnetus mu peale langes! Mõlemad telefonid, autovõtmed, koduvõtmed, dokumendid.... Ikaldus!!!Korraldasin paraja lamendi, kuid minu puhvaikat see kohale ei ilmutanud! Eeeh, üle tee asuvas hotellis sulgesin oma telefonid. Käisin veel lahtiolevates baarides...ei midagi! Lonkisin siis korravalvurite majja ja kribasin avalduse, kus teatasin, et kõik on ukradina! Järsku kukkus uksest sisse keegi tõmmu noor kutt. Ja hakkas nutma! Ma esimese hooga ei saanud aru, mis nüüd. Nii nagu mina aru sain ja tema oma kehva inglise keelega, püüdis ta oma nutunuuksete vahele seletada..õigemini ta konstanteeris fakti-ööklubis tal viiul kaduma läinud! Ehh, kostsin ja ma sain aru, et ma ei peaksi kõige õnnetum olema! Ma ei imesta enam millegi üle! Öine Tallinn on ikka pime ja kultuuriderikas kant! :)Oma triiksärgi kõike nööpe kinni pannes ja käsi sügavamale tasku surudes kõndisin varahommikuses, jahedas ja tuulises linnas oma armsa õe juurde...Loopisin kividega mis ma loopisin, keegi selles majas üles küll ei ärganud! Kell oli hommik ja üle-üldine uni oli kõik oma võimsusesse haaranud! Nii hakkas toimima ka minuga! Tukkusin siis seal oma kolm tunnikest..ennem kui see neetud maja uks avanes! Ära külmunud, ära tüdinenud, ahastuses... sain ma sooja vannitoa põrandale!Uus päev algas mu jaoks!Nüüd olen ma taas Pihlaka talus ja fakt: siin on nii kuradima hea; on tõdemist väärt.Muude lisade kohta see nädal: olen tuletõrjuja, olen pool sellest! :) Igavesti kenas hotellis oli üks päev tuleohutuse koolitus. Peale seda vaatasin ma oma kuudi maal üle ja nendin fakti, et siin on mõningad asjad puudu! Tegelen sellega. Kuradi hea oli miski lõunasöök! Spitze!Ai-ai! Eelmisesse nädalasse jääb ka üks meeldiv ja asjalik kokkusaamine ühe toreda ja targa inimesega. Eelnevalt oli hinges selline kummaline äravus ja jalg värises. Miks, ei tea! Aga faktide nentimiseks see jäigi! Meeldivale koostööle lootma jäädes, tüdruk! :)Tööl on kiire, kiire ja kiire! Saan nagu asjadest aru ja samas ei saa ka! Tubli raamatupidaja on mulle siiani abiks olnud! Tore tüdruk! Õdevaan on viimaseid päevi kuklike! Selline suur ja ümar! Koomiline, et minust saab onu! Eheeee. Ei tea, a kas ta hakkab suviti maal, minu juures ka olema? Käiks koos pidus, vaataks mis naabimummid teeks, kärutaks atv-ga.... A vaata, õde, et sa ikka välja ka teed!Hooga uude nädalasse! Täna olen kodus!

Jaana versus Svamm

Einoh. Kes saab perre uue lapse on õnneseen, kes saab lisaks teise auto on seen ja õnnelik. A mina...a mina, mina sain teise kassi ka. No selline tuust, et anna olla. Hirmus tegelane. Ametlik nimi on tal Bibbi, kuid see muutus peale tema kodusaabumist Svammiks. Niru vaatas algul suht võõristavalt ja sisistades seda karvapundart. Peale väikese tegelase ei-tea-mitmendat-korda sõprust sobitada, võttis ta peale kolmandat päeva tema kasvatamise oma keele, mäugumise ja muude oskustega omaks. Oi seda limpsimist ja sussutamist. See väike pole elu sees niipalju tatti oma karvadele saanud. Nüüd on vana ka ikka kass mis kass.

Peale selle sööb ta sõna otsese mõttes kõike-hapukurki, mandariini, ..

Jaa, viimane kord kui ma siia kribasin oli talv. nüüd on märts juba poole peal. Oli väike puhkus, oli väike sünna. Kes meeles pidas, pean vastu! Lund aint pole olnud. Päikest selle eest topelt! Kuuba, Kuuba, Kuuba! :)

Käime nüüd siis ka tööl ja seda Suures Linnas. Ehh, peaks midagi kostma aga, andke aega atra sättida! Kiire, kiire ja veelkord kiire. Nooh jah, õhtuti on küll hirmus igav! Ma pole suure igavuse tõttu ka Lette Kadrit isegi kinno kutsunud. Saame ka sellest üle! Käin isegi Lehtpuu utsitusel trennis ja võhma on juurde tekkinud. Trepist käin jala!

Maal on kontoris uus lamp ja kõik muu on ka uus! Ikkagi märts! Aga on näha kevade lõhna ja tunda lume minekut. Üks päev oli müstiline kuulata, et kanadalastel on lumestress jamöödunud talv oli maailmas viimase 14 aasta külmim? No ei saa aru. Maal on internet ka! :)

Peab magama minema, sest hommikul on vaja kella 800 Tallinnas olla!

Lapsed

Lapsed..

No kellele ei meeldiks siis väikesed lapsed? No kellele ei meeldi? Aga nad onju nii nupsikud. Sellised roosad ja naljakad.

Sellised süütud ja vahvad! Ulakad ja süüdimatud. Naljakate nimede ja sõnade väljamõtlejad. Pahanduste tekitajad. Vahest (siiski tihti) pahanduste tekitajad. Tubade mittekoristajad. Pätud!

Kui Jaanal on igav..

...siis teeb Jaana mida? Kuna ta on teadupoolest ema siis: kantseldab väikest, jukerdab väiksega või tegeleb ikkagi väiksega. Muid variante siin ei ole. Järelikult, kas tal siis ei ole igav või kuidas? No kuna minust ei saa ema, kuna mu õevaan ütles, siis kas mul peab igav olema? Ei tea!
A täna oli. Kuidagi järsku nii igav oli, et kole kohe. Siis ma mõtlesin, et ääretu kole oleks vana olla, siis oleks veel igavam. Nooh.
Täna oli ükspikem conversation ühe tüdrukuga. No oli. Ja mis ma teada sain (õigemini teada sain ammu), et ma olen üks paras ülbe inimene. Nooh jah. See oli suht tasakaalust välja lööv väljaütlemine. Õigemini suht otsene, mis mulle tema juures ka meeldib. Aga siis ma siin mõtlesin ja tegelikult sain aru, et pigem olen ma otsekohene. Ehk liigagi. Samas, olen aus, sellised inimesed, kes samaga vastavad on ka minu ääretu respekti ära teeninud. Teha nägu nagu kõik oleks korras, ka kehva asja juures, sees kripeldades: see on odav! Aga samas, tüdruk, veri on paksem kui vesi! Nii ka sinu puhul! :)
Ma olin haige. Tulin üks öhtu Võrust ja ütlesin veel Törlepile, et ma jään vist haigeks...sönatud maolingi. Hommikul oli siuke vesivoodi tunne. Märg ja kole. Kaks päeva ja hoops, terve. Noroviirus. Kass isegi jättis öökapol magamise mu kõrval. Peale arusaama, et ma kuhugile taevasse ei koli, oldi tagasi. Nagu nurru täis ja keel konservi söömise tagajärgedest kõrva taha käimas! Niruke!
Ükspäev käisin teatris! "Börs ja börsitar". Südamest tulev naer oli suht kosutav. Fakt: iga mees ei ole parem kui mitte keegi, oli hea tõestus! Ja isa ütlus: see poiss ei vääriminu tütart, pani mõtlema. Mitu isa on nii minu kohta öelnud?
Tuttav tuli tagasi sealt kus ka mind oli kunagi kutsutud. Ma ei tea, kud tuleb meelde see, kuidas koos sa laevast maha jalutatud ja ta rääkis, et ma võiks kindlasti ka sinna tulla. A muutuvad ajad! Kahju. Väga kahju. Ei tea mis ta just praegu teeb? Uuuuuu...
Viimased päevad olla kodus! Siis tuleb siit pikk ja kurblik uue algus. Raske, kuradi raske. Jätan kõik sinnapaika ja alustan otsast. Jääb Niru, 22, Lina.. Jääb Lette, külmkapi suurim vaenlane. Samas,nad ei kao. Läheme üle lihtsalt teisele suhtlemise tasandile. Kaugeneme? Kurat seda teab.
Homme Lehtpuuga metsa. Tal iga aastane küttenorm vaja täita. Mamma soojendada! See aasta saab nottjooki ja loodan, et Raul oma kätte kirvest päeva algul ei saada...:).

Lootes sinu keelega paitust.

Jaana...

...kas sina mäletad milline oli Teie peres kõige levinum haigus peale nohu ja gripi? Ei see pole pohmakas, stress ega ka kurguvalu. See oli põiepõletik. Kui sa küsid miks nii, siis seda pead sa küsima kas taevatarkadelt või Jumalalt. Aga iga talvine haigus oli see küll. :)
Miks aga selline teemaalgus? Nimelt, kapten Nirul avastas tema arst põiepletiku. Õigemini avastasin selle vist isegi mina. Till arstile ja kinnitus oli olemas. Esialgu küll mõtteline. Aga üks päev ma kärutasin temaga siis kalli veterinaari manu ja... Niru löödi selili laua peale, sikutati esimestest ja tagumistest käppadest, nüliti pool köhtu tagantpoolt paljaks, tehti moodsate meditsiiniliste masinatega (nimelt ultraheli) selgeks: põie sein paistes! Ma pidin naeru kätte ää lämbuma. Toakass ja haige!? A nooh, suts talle kintsu, 518 krooksu ja kodu tagasi. Tagasitulles, printsess nagu ta on, väike tsiss ka mu jope sisse! :) Karantiin! Magamistuba on temale keelatud area!
Eile oli mu õnnepäev. Ma esimest korda sain 10-mängu kokkuvõttes Unos võidu. Küll tagasihoidliku 688 puntsaga, kuid ikkagi. Mu senine karjäär sellel alal vahmiil Sepp´de juures on alla igasuguse miinus 1000! Müstika! A kirjutame selle võitude jada alguseks Lette lülitumise liigasse! Jeah!
Miks on Annika oma blogi lukustanud tavaliste inimeste jaoks? Samas, miks pole seda avanud üldsusele üldse mitte Katu? Huvitav oleks lugeda: tagamõteteta!! Loodan siiralt saladuste laeka avanemist.
Ei tea, aga mul on hirmus mott pääl mudelite plätserdamisel. Miks, ei tea!
Homsest alates lõpeb mu elus üks väike vahepala. Lõpetame ära tööalased suhted AS Eesti Post´iga. Miks nii, eks seda teavad kõik-raha. Töölepingu lõppemine on rahumeelne!
Kodanik Errit. Sattusin just ennem lugema Teie blogi. Ma ei saa aru või tegelikult, ma ei peagi aru saama Teie (ma ei ütle seda Teile esimest korda!!) suht pessimistlikust maailmavaatest. No võtke midagi ükskord ette, et: 1. te ei oleks väsimud; 2. et Te aastaalguse energia ei oleks juba 13-daks jaanuariks suht low. Kellegi anonüümse komme lugeda on tõesti suht jura. Jumala eest ärge arvake, et see kodanik Pütsepp on. Ausalt ei ole!
Poolraseda õe blogi lugemine on saanud siis lõpuks pöördvõrdeliseks miski salasorganisatsiooni veel salajasema teate tõlgendamisega. No mitte mütsigie i idu. Kontsakingad, lombid ja muud päkapikud. Noh ja kuhu see kõik viib, teavad maavälised olendid. A selles elufaasis keeravad nad kõik vist ära. Pean silmas tiinuse miskeid etappe. Ei tea, pole kogennud. Äkki miskid kommentaarid sinult Jaana?
A kle Jaana! Mitte ei mõista ma sinu piiramatut lembust igasugu kudumisettevõtmiste vastu. Äkki tõlgid? :p
Endaga rahul!
.)

Aga sina Jaana?

Ma ei taha väita, et ma midagi fännan. No mitte igatahes nii nagu üks tõeline fänn ma välja ei näe ja ei taha näha ka. See, et ma mõnda eesti soost ansambli laulu peast tean...see on midagi muud. Aga!
Jah, ma pean tänama ühte kunagist head sõpra, kellele see sama bänd peale läheb! Tänan. Mis temast saanud on? Kuulab ta ikka sama? On tal see plaat?
Enne jõulu ostsin endale Dagö viimase üllitise. Ja kurat, ma ei saa enam selle Härra Sannikovi loost edasi. Ma usun, et selle koha peale on plaadimängija juba augu kraapinud. See pole oluline, sest ma kuulan ei-tea-mitmendat-korda ikka seda sama ja sama! Ma tean mis mind selles loos köidab: Vaigla! Hingest!
Muu sealne on tilu-lilu. Ok, ma armastan ka Evelin´i. Terve see kontsert oli maru, plaat takkaotsa! Vanasti meeldis mulle Sveits, aga..nüüd meeldib ka!
Aga see Sannikovi viis on mönna, sõnad mõtetud. Aga see basskitarr, see näpukeste vudin, see traadi pingus.. karvad, nii palju kui neid mul on, tõusevad püsti! Oh Jumal kaua võtab aega...
Arusaadavatel põhjustel on eelmise aasta viimase nädala parim lugu see sama lugu: DAGÖ-Härra Sannikov ( vaba öhu version ).
Et aga mitte tunduda miski vana sussakana, kes tsillib aint miski Eesti softi järgi, siis Jaana... Kui sa natsa suudaksid oma pead vaevata, siis sinu-minu keska aeg oli sellise viisiga: Du Hast Den Schönsten Arsch Der Welt-Alex C. Feat.Yass hoopis teistsugune lugu? Taananaaana-diinananaaaaa...ei koida. No näed, otsi see lugu üles...a mis otsi, sul ju VIVA olemas! Seal! Siis olin ma noor!
Võidus pidudel käija, Paistus, Fellinis....jeah.

Jaanal saabus 2008..

..arvatavasti suure mürtsuga. No kui suure, seda teab ta ise ehk kõikse paremini ja eks, kui ta nüüd sellelt pidude perioodi karussellilt maha saab, ta kirjutab ka! Eks talle olen ühe kodunäitamise ka võlgu. Ausalt ära rääkides tuleb vaadata minu otsa, sest teisel pühal olin ma totaalselt....levist ära! :) Paha oli olla! Ausalt.

Aga see selleks.

Selle aasta jõuludest peaks pihta hakkama!

Algasid need jõulud lõika maha ja lase jalga. Olin ilus, viks ja viisak. Oleks mulle nuga ja kahvel ka antud, oleks nendega isegi võimeline sööma olnud. Igati ontlik ja esmaabi valmis meeskond oli mu kõrval. Pärastine niisama kõikumine ja abistava käe andmine abi vajavatele inimestele on alati tervitatav! Need teemad aga jäid, usutavasti, eelmisesse aastasse ja see aasta on ta....

Ahaaa, kuna ka ahjumeistrid pidasid pidu, olin ka mina kutsutud. Veel viisakam ja etiketti tundmist nõudvam üritus. Snoobid maakeeles koos ja mina nende hulgas. Kuidagi, suht kahtlaselt, õnnestus kellelgi mind jõuluvana mängima sokutada. Aga pidasin ennast viisakalt üleval. Paar kuradit ja muud vandesõna peaks kuuluma iga jõulumehe varamusse. Sai tantsu löödud. Kui hiljem pildimaterjal üles läks, tundus, et ma olin iga pildi peal. Kas siin kohal öelda aitähh-oma õele või..? Hommikune tööleminek oli suht udune. Hommikune nõudepesu oli taas mu õlul, sest Kairi sööb kahe eest ja ega ta kaasa kehvem olla saa. Onju! Ja ülla, ülla, ta käis esimest korda maal! Oi oi, kas talle seal ka meeldis, küsige tema enda käest.

Jõulude vahelisse perioodi kuulus ka legendaarne Andrese külaskäik mu külmiku rüüstamise eesmärgil. Jah, miks, küsite? Aga teema selles, et Endla tänaval tuleks välja kuulutada karantiin, sest sealne ekipaaz: Koppelman-Lette on ma ei tea milles iganes. Patsill on seal peres samasugune nähe nagu minu puhul söna kurat. Ükspäev käis isegi perearstist tuttav neil külas ja tema kommentaar oli midagi muud kui optimistlik. Huvitaval kombel ei ole ma siiani jäänud haigeks....paneme selle sibula, küüslaugu ja mädarõika ohtra tarbimise arvele! Elagu, elagu, elagu!

A mis oli selle aasta viimase Andrese külastamise päeva nael? Ahaaaaaa, Lette; Kadri! Ma olen Sind näinud paar korda elusana ja nüüdseks ka miljoni pildi peal fotoalbumis! Mitte, et ma muianud oleks, aga naeru oli. Eks Andrese märkused piltidele tema albumis olid muigama panevad. Ahmisime öhku: Gea, Andres, väike Lette ja Mii. Boonusena sain mina lehti keerata ja... :)

Ja jaaa, kinke oli mul mõni ka! :) Tänan!

Aasatvahetus oli see aasta taas maru. Tantsu, tralli, magamist, söömist, tralli, tantsu, matka... Olgem ausad, aktiivne puhkus ja seda koos toredate kaaslastega. See oli hea puhkus. Rakette oli ka.

Ja ja, muideks, ma vedasin Sassiga kihla, et 2010 aastal olen mina tantsupeol tantsimas, juhul kui sel aastal tantsupidu toimub.