Jaana ja Stop, stop, stop!

Oled sa Jaana sellest aru saanud, et kõikides heades lauludes peab olema kaks komponenti? Ei ole? Kratsides kukalt võid sa julgesti oma ka kõikse kummalisemad ideed välja käia, kuid...kuid!
Kaks komponenti on: 1. Ilus(ad) Pipi(d); 2. Sõna-STOP. Ma eeldan, et need kaks komponenti kuuluvad kokku kui siga ja küna.
Vaata-maailmas on nüüdseks mõni inimene üle kuue miljardi ja nendest mingi osa on naissoost ja mõned neist on mehed. Mina, selle kuue koma.. seas olen õnneks mees (kui sa nüüd kaagutama hakkad, et naine olla on kordi kuus parem, siis, las see teema jääb) ning kas ma selle üle uhke olen, tean ma ise. Aga!! Mind huvitama hakkas, et palju meist, meestest, saab elus kokku puutuda selliste naistega, kellel on D-korv, pikad jalad, modellilik keha, kena välimus.... No kui paljud? Vähesed. Need vähesed on õndsad? Kuid kui palju neid mumme vaatab ja kelle süda hakkab kiiremini lööma? Kes langevad minestusse? Kellel on vaja validooli? Kes läheb halliks-hulluks-hakkavad nutma.... Ja siis meid õrritatakse veenvate ja ablaste kehaliste liigutustega, mis me oimukohad punetama panevad. Meie vereringe paar korda kiiremini käima löövad. Ahhh, see on nii ilus.
Miks ma "meie" ütlen? Sest ma olen ka selle väheste hulka tahtjate järjekorras.
Aga tagasi reaalsesse ellu naastes ohkame, vaatame oma "toanaabreid". Maigutame suud ja läheme käsu peale prügikasti välja viima. Kaome äkki päevadeks, nädalateks... otsima seda mida meil kodudes ei ole. Otsima neid kelle pärast me teleka ekraane limpsime, interneti otsinguisse imelikke sõnapaare toksime, konterdipileti järjekordades seisame... Laekudes kodudesse, kannatame kaagutusi erinavatel teemadel, maigutame taas suid ja kaome peale kõike seda taas oma unistustesse. Stoppide ja Pipide manu!
Oleme me siis õnnelikud? Oleme me siis pahad? Imelikud? Petame maailma ja iseennast?
Ei, meile (mulle) see lugu meeldib. Mahe! Kuradima mahe!
Via Gra-Stop, Stop, Stop!

Jaana ja luuletus

Istudes tünnil mis täis püssirohtu

Peaks hoiduma lahtisest tulest

Aga mina, trotsides plahvatusohtu

hoian sõrmedes suitsu mis põleb

Relv viia võib meid enneaegsesse hauda

just selleks ju tulirelv tehti

kuid mina löön rahus kõik kuus kuuli rauda

mängin muiates vene ruletti

Taunin ohte ja riske sest selline olen

veidi kiiksuga võite ju mõelda

Kuid olgu mu mõtteviis ohtlik ja kole

olen õnnelik, võin teile öelda

Tean on asju, mis ilmselt võiks tegemat' jääda

ja sõnu mida öelda ei tohiks

Kuid mind ei sunni te ühegi väega

vagaks seadusekuulekaks poisiks

Jaana ja Lörr, osa kaks!

Nooh, tuustik Jaana. Mis maurad?
Kood sokki, uuristad käpikusse mustrit? Kindlasti on su kodus külm, tuul vihiseb akna vahelt sisse. Hiired on vannituppa, põranda alla, põrandaküttekaabli kõrvale pesa teinud ja itistavad vaikselt, koos alumise korruse naabrimutiga, et soe on. Alumine sellepärast, et tema lae kaudu eraldub sinu kuningriiki vähem sooja. Oled juba piparkoogid valmis susserdanud või laagerdub sul eelmistest jõuludest veel mingi osa taignast köögikapis, andes oma lõhnaga aimu kus ta asuda võiks?! Lund oled sa näinud ainult telekas ja sedagi iga aastase, kohustusliku filmina, Politseiakadeemia viiendas...või oli ta kuuendas osas, Moskvas? Usun, et külm ja lumi on su ära võtnud. Ja kui ei ole, ju siis ei ole sa teki alt välja saanudki.
Miks Lörr ja osa kaks?
Kujutad sa ette, talle tuldi järele! No pole kurvemat hetke selles majas ennem olnud! Ostsin talle eelmine õhtu terve suure kotitäie konti. Pealinna krõbuskitest oli tal alles pool... Ja ühel õhtul sõitis mu hoovi auto. Esimese hooga tegi Lörr paar mauh´d ning tuli mu kõrvale. Auto uks lükati lahti...tere, tere, Terri omanik olen...
Kujutad ette, ta ei tahtnud ära minna..istus mu ees maas, vaatas mu otsa.. tõstsin ta oma süles autosse, andsin kaasa kondid-krõbinad..ning ta läks! Õigemini käskisin ta ruttu ära viia. Lühikeseks jäi mu suhe temaga. Oli selline omamoodu lontu: aus ja pätulik Lörr.
Ma lubasin sulle Jaana kunagi seda, et kui laekud oma kaaskonnaga külla, saad omaette toa! Keskerakonnalikult: tehtud! Ait on olemas ja seda koos laia terrassiga. Ahjuke ka, trepp teisele korrusele. Valida on kahe ruumi vahel: Sviit Pihlaka-37 m2 ja Pihlaka tilluke aknaga-7,5 m2. Terass on täies pikkuses, päikesetõsu külge. Kevadel panen sinna ka ketiga rippuma, pika, seljatoega "pingi". Saab niisama õõtsuda ja sind, näiteks, taga kiruda! Isegi kui sa ise peaksid minu kõrval istuma! Kohvi toon ka. Või mahla?
Lumi on maas ja õues oli paar päeva natuke külmem ka kui vahest talvel. Selline niisama õues mitte olemise ilm. Täna näiteks tuiskas! Vinge, aga ma ei saa aru, miks nii natuke. Selle aasta ...mis kuu see oli, kui Eesti oli juba katastroofi eelses seisundis.. Siis oli vinge. Mulle meeldis!
K´l oli sünna. B´l oli sünna. Selline tasane. Võimete kohane. Kulgev! Üllatusi polnud!
2009 aasta hakkab otsa saama. Kui mul keegi paluks teha 2009 aasta sündmustest ülevaadet teha , oleksin ma jännis. Nii enda asju ritta seades kui maailma vigurite üle mõeldes. Töiselt on olnud pinev, rahaliselt kehva. Inimsuhetes on olnud nii probleeme kui ka rõõme. Muidu on asjad ok. Koduke võtab iga kuuga uuemaid ilmeid. Perega on asjad ikka hästi. Ma ei hakkakssiin midagi välja tooma. Kõik on ju korras!
Mulle meeldib sotsiaalministeeriumi uus idee-sotsiaalisade võrgustik. Mida see annab? Kellegi lootuse: emale-lapsele? On see tingimusteta? Ei tekita see kellelgi midagi negatiivset? Kuid samas-see idee pole jabur, kuid kes sellest võidavad?
Ma tahan ka saata see aasta jõulukaarte. Ja saadan ka! Endale ühe ka. Kuuse panin rõdule, peale suurt jauramist! Ähh, ma ütlen. Ilus on küll.
Aiavalgustid saabusid peale poolt aastat ootamist ka. Ma oleks nad juba paika pannud, kuid saabunud talveke tegi asja tiba keeruliseks. Seega, ootavad kevadet ja tiba pehmemat maad.
Mul hakkas film!

Jaana ja Lörr

Ma ei taha teada mitu koera on sinu elust saba liputades läbi jooksnud. Kuid ma tahan öelda, et olen koera taga lohisenud, mööda kuusehekki kolistanud, joosta saanud...
Aga tähtsam on koerale kont kui Pütseppa pajatused teemal: kutsu siin ja seal.
Minul on nüüd Lörr.
Selline tõsine vasik!
Kuulab sõna, haugub madalalt: mauh, mauh.
Tõsine röövel.
Jaana...mina sinu asemel mõtleks välja uue mõiste sõnale "suur". Sinu endine lontu on selle paadi kõrval niutsuv taskukutsu!
MAUH!

Jaana

Kui vahest on õhtuti selline tunne, et peaks midagi kirjutama siis praegune tekst siia tekib kuidagi emotsioonitult. Klõbistan niisama, vaatan mis kuvarile tekib. Ehh.
Aga kuna vahepeal on liitreid triljon merre voolanud, pole ma midagi pajatanud. Sobrame natuke oma peas, paneme loogilisse järjestusse.
Nii, suvi on ootamatult külmaks pööranud. Senised lühikesed seelikud tuleb vahetada karupükste ja käpikute vastu. Peakese ehteks saab karvamüts või halvimal juhul peavalu koos palavikuga. Oksad on saanud kergemaks mahalangenud lehtede võrra. Valmistuvad sajuks.
Kurat, tegelikult tahan ma õige pealt teavitada sellest, et ait tõuseb iseenesest maast poole meetri kõrgusele ja sellel vahetuvad alumised palgid ning põrandatalad. See on kõikse parem uudis. nädala pomm: selle sügise tipp.
Vennaskonna 25 oli see mis pani põntsu mu arusaamisele oma armsast sõbrast-kurat, ta on ikka kallis! Kontsert oli lahe. Inimesed nagu ikka-sellised 50:50. Lällavad niisama ja ei saa aru kes, kus ja mis. Laulmisest kaasa..sellest ei ole mõtet rääkida, nad ei oska.
VLÜ pidu oli selline minu jaoks nutune. Selline nüri enesetunne oli ja muusika mis ei kippunud üldse mitte kõlama. Ju oli siis see mees kes nuppe krudis kas lihtsalt algaja või muidu Epp.
Käisin vaatamas Limpa etendust. See oli selliselt mõnusalt lapsik ja väiksele kaasale see meeldis. Nüüd on mul Limpa lauludega plaat ka.
Käisin vaatamas filmi: Piinakamber. See film pani mind kaasa elama ja mitte vähe. Ma tundsin seal enda ära. Miks? Käige vaadake, saate äkki, kes mind tunneb, aru.
Üks päev toodi kruusa, lükkasime A. laiali ka osa. Osa oli ühe traktori teha. Selline imelik juht oli... laiskus kuubis ja ving astmes neli. Aga selline Valga Teedes töötab. Isegi haltuurat teha ei oska/taha. Ma annaks hea meelega tema numbri ka teile, kallid lugejad, kuid ma ei tea ta telefoni numbrit.
M. sünnipäev oli. Selline kodune olemine. Mulle sellised asjad vahest isegi meeldivad. Aga vahest jääb nagu midagi puudu. Seekord oli rusikas silmauku.
Ükspäev olin ma väga purjus. Aga lõhesupp oli väga hea, seda ma mäletan. Koju toodi ka!
Kõik on enam-vähem hästi.

Jaana ja Peetrika poisid

Sina Jaana seda ....
Kuule, sind ju seal ei olnud.
Aga JL, LA, MV ja mina ning kaks tavalist tüdrukut, rahva seast olime 2006 aastal Õllesummeril ja võitsime ära köieveo võistluse. Ja milliste meeste vastu? Jeerum, Mait Trink oli ka ühes võistkonnas. Kõikidele tegime ära. Olime tehtud mehed ja Untsakad laulsid meie auks!
Vaata mida tähendab sõprus ja ühtne vaim.

Jaana-Stop

Ma ei kannata, kui keegi tahab midagi ära rikkuda. Kas seda siis tahtlikult või tahtmatult. See on kole! Terve om eksistensi olen ma elanud teadmisega, et Sam Brown on maailma ilusaima laulu laulja....
Never keegi talle selle sarmiga ligi pääseb! Ja mida minu hallid silmad üks päev näevad? Keegi kodanik Jamelia laulab sama reipalt seda laulu.
Mida kuradit!? Maailm on hukas ja alla käinud! Peab hakkama varjendit kaevama.
Sam Brown-Stop

Jaana ja Pihlaka

Selline oli ta eest poolt vaadatuna, tee pealt välja ei paistnud. Padrikus! Selle sama seina pilt on allpool, kus ma vatikest seinale laotan.

Siin olen ma nii laisk, et kutsusin Karlep Aini endale appi. Räästakaste ja aknapõski tegema. Lisamada on üks oluline fakt: kõik selle maja puitmaterjal on saetud maal isa juures. Selleks ostsime tavalise kettsaepingi. Metskonnast ostime kasvava metsa, ise saagisime, vedasime koju, lõikamise. Prussid, lauad jms. Asja minu jaoks teeb naljakaks see, et sellist tööd peaks suvel tegema, kuid meie tegime seda minu puhkuse aeg, talvel! Külm oli ja minu sünnipäev on :)

Sügis 2008. Jahedaks hakkab minema, mul on külm. Värvin maja. Kõrval on näha ka linnuse vallutamise torn!

Tahtsid raisad Pihlaka ää uputada! Ei saa, kraav on ees. Ja vesi voolab vulinal.

2008 aasta suvi. Õues on soe ja ilus. Ma hakkan alati sellise asja peale sügelema! Terve maja ümber on 250 mm sooja! Higine inimene ja soojustus ei sobi kokku.

:)

Tead Jaana, tule parem läbi, ma ei viitsi neid siia laduda.

Jaana ja Vennaskond vol.2

Ja-jah, pidin ju kirjutama mis sai...
Ma siis nagu naerjad läbi vihma, jõudsin Suislepa vahele. Tee pealt helistasin veel J., et kle, ma rattataaga ja nii, et peris võssa teist panna ka ei taha: kas su mummuti hoovi peale panna võib. Sain loa. Ulja kaarega tuiskasin majade vahele ja pidurite kriuksudes jäin ühe maja ette seisma. Vahtisin seda tänavat-on´s õige koht või mitte-tundmatuseni muutunud! Majal uus vooder, uued uksed, suur veranda. Kahtlustasin juba mingit deliiriumit, omale silme ette manades pilti kus I. pangast välja tormab, maskis ja relvastatud.
Helistasin igas juhuks veel; asun ma ikka õige onni juures? Jah.
Siis ujus perenaine ka kotto. Üllatus oli suur ja nii edasi. Tegin toas veel tugevamad lõhnad külja ja purjetasin tüdrukutega peole.
Oi jeerum, mis kräu. Rahvast vooris edasi-tagasi, mütsus muusika, sõitsid paadid. No ok, kaatrid. Mehed napsused, tüdrukud kui Miss Estonia´d. Pidu sõna otsesemas mõttes.
Järsku mu kõrvalt tüdrukud läinud-kas laukad või pidu nad neelas!
Aga ei seisa mets püsti ilma puudeta! Nii ka mina ei olnud järsku üksi. Ma panen selle oma uduse silmavaate ja alkoholileha arvele, kui suruti järsku pudel pihku, tee üks suts. Ma kade ka nagu polnud, et kui siis, siis ikka südamest. Niimoodi ma seal kohalikega vennastusin. Järgmine hetk avastasin ennast juba seltskonnas istumas. Möööh, pakuti lesta ja leiba, naeru ja napsu.
Seisis mu ees, nagu soolasammas-L. Kas võib üks valts? Imestusest tegin silmad suureks ja läksin! Maru!
Suure ja kiire samba-rumba-karramba järel saabus vaikus.
Kell sai eeldavasti 0000, sest laval nad olidki-Vennaskond.
Esimene lugu: Maailm lõpeb maikuus, mida mina pole kordagi kuulanud, et nad üldse lives esitanud oleks. Et mul meelest ära ei läheks, viimaseks sai Ronk. Mina jõurasin kaasa mis ma suutsin, laulud peas aastast 1994. Kõik, viimne kui üks. Ok, mõni küll mitte nii nagu peaks kuid siiski. Tähtis on kaasa möirata.
Aga Jaana, nüüd on see hetk, kus ma muutun natuke melanhoolseks ja nukrameelseks Rauliks.
Olen ma sinu arvates vana ja kole? On mul juba suur õllekõht? On mul hambaid vähemaks jäänud-vajaks proteese? Vastus on rõõmustav-tänan! :)
Tead. Ma olin siis noor ja nägin maailma värvilisena. Kõik teed olid tallamata. Kaugem koht kus ma käinud olin, oli Tammsaare majamuuseum Võrus ja eredaim päike oli veel tõusmata. Ühel korral, maal tädi juures olles, sattus mu kätte tavaline kassett mis kokkuvõttes ei osutunudki tavaliseks. Kodu jõudes toppisin selle oma tillukesse makki ja "Play" nuppu vajutades oli tuba rõõmsat rokkmuusikat täis. Ma täpselt ei mäleta, kuid kas mu jalg hakkas tatsuma? Eeldavasti hakkas, sest muidu poleks ma kasseti "B" poolt keeranud. Nii ma seda leierdama hakkasin. Leierdasin, ümisesin. Ümisesin, laulsin. Valesti küll, kuid uskudes, et varsti laulan veel paremini.
Tädi sai mu silmis staatusesse milles keegi teine veel polnud olnud-mu muusikalise maitse kujundaja. Tal lasus nüüdsest kohustus mulle saata ka teised kassetid.
Ma ei mäleta, kas ma "Ltn. Schmitd´i pojad" tema käest sain?
Võtsin raamatukogust Trubetsky luulet. Kuulasin ja unistasin, et kunagi...lähen ma ka kontserdile.
Trubetsky, Vainola. Lomp, Ollik, Jancis, Mäeots, Aigro-need olid mu unedes, nii märgades (siis oli kas Matveus või Camill) kui tavalistes.
Selline puhas, stiilne, salalik. Vennaskond-mida sa siit ikka noore nolgi jaoks välja loed-salalik!
Saledad poisid, tegijad. Ma tahtsin olla nende sarnane.
Kõik kassetid olid olemas, kõik laulud peas, kontserdid. Hakkas saabuma CD-plaadi aeg, sai endale ka kõik need.
Nendne kontserte vaatasina ma aukartust äratavalt kauguselt, sest lava ees olid minu jaoks töllid ja muidu jolkarid. Töllerdasid. Mina laulsin omaette nurgast. Mulle meeldis nii!

Vennaskond kaotas oma tõelise sära ära siis kui Vainolat enam ei olnud. Kui Ollik surma sai. Kui Camill enam ei viiuldanud. Noored kes lava ette sattusid olid lihtsalt kari lontkõrvu kes ei tea Vennaskonnast mitte muhvigi. Nende jaoks on see lihtsalt mingi kamp muusikuid. Tavaline garaazikas! Nende laule nad ei oska, ega hakkagi oskama. Röögivad niisama täis peaga, limpsivad teineteist ja on tegijad. Paar vana pussu kel neetidega tagi seljas, vaatab Trubetsky´laulmas tagant reast ja ohkab samamoodi kui mina: mida kaavitot!?

Paar aastat tagasi teatati Vennaskonna laiali minekust, viimane kontsert, oli selles Pärnu maantee klubis...mul ei tule nimi meelde.. Ma ei käinud seal. Peale seda tehti punt The Flowers Of Romance...hale kloon. Trubetsky inglise keel e i ole ilus. Olen ma valest aru saanud?
Vennaskonna iseloomustamiseks kasutan Trubetsky enda sõnu: Vennaskond hakkas muutuma juba liiga pühaks.

Suislepas oli lava ees see sama Vennaskonda mitte austav jõnglaste mass. Mina vaatasin seda üritust seekord lava ees. Rokkisin omette, laulsin, kisasin nii mis jaksasin. Minule oli ta palsam. Trubetsky hääles ei olnud seda õiget kõla. Aga siiski, mina olin rahul
Sain endale selle kontserti laulude nimekirja ja alguse tuurid!!!!!

Läbi vihma sõitsin ma koju. Südames hea tunne. Sadagu kui tahab. Lõõritasin endamisi, kõrvus veel Vennaskond.
Mis asi on armastus?
Küsisin seda mõne inimese käest, adekvaatset vastust ma ei saanudki. Minu jaoks on see Vennaskond!

Pihlaka

Värvisin täna maja. Kohe tervet maja. Valmis sain 47 %, teine pool sellest või vähemalt 45 % teen homme.

Päevad hakkavad lühemaks jääma, ei saa enam nii pikalt teha. Lamp oleks, kuid siis puuduks kodus olemisel romantika! Miks? Jaana vaata, kui sa pead tööl käima, seda esmaspäevast-reedeni, tundub see aeg; reede õhtu kella viiest kuni esmaspäeva hommiku kella poole kaheksani, nii kuradima lüike, et midagi valmis saada. Sellepärast sai palju asju tehtud uneajast ja öösel, prozektorite valguses. Kodu tulid tööd tegema, tööle läksid puhkama. Sellepärast oli see romantika.

Aga miks seekord selline pealkiri: Pihlaka? Jaana, ma tean, sa ei küsi! Kuid tuli tahtmine natuke tegeleda raamatupidamisega ja ajalooga. Pisut tuhnida ja teavitada lugejaid mõningatest faktidest. Mis sa Jaana arvad?

Seekorda vabandan isiklikult kõikide allpool mainitud kodanike ees, et ma ilma nende loata nende nimed avaldan ja laulu sisse panen! Uskuge, te olete osake ajaloost ning ühe inimese jaoks väga toredad.

Pihlaka talu oli müügis väga pikka aega. Ma esimese hooga ei osanud sellele kohale isegi mitte pilku peale visata, kuid asjade kehval seisul vaatasin ma selle maja pilte. Vaatasin, vaatasin ja veelkord vaatasin. Ennem kui ma telefoni võtsin ja maaklerile helistasin vaatasin ma korra veel. Pildid olid ajast ja arust. Oli 2007 aasta aprillikuu, õues voolasid veed ja teed lagunesid, kuid pilt Arco Vara kodukal oli kollaste võilillede meri.. See mind vist ikkagi lõpuks võlus: hall majake, ümberringi võililled! Palju!

Ma ei tea kas Aime oli nii tüdinenud või mis, kuid siia ta tulla ei viitsinud. Andis mulle võtmed, näitas kaardil asukoha ja käskis võtmed nädala jooksul tagasi tuua! Saabudes oli see asi siin ikka kole trööstitu. Võsa, pori, luitunud, maha jäetud..

Sellest ajast, kui siit viimased inimesed välja kolisid on möödas üle 7 aasta. Enne seda elas siin üks mees, kes oli kolhoosis puussepp ja kõva viinavend. Nüüdseks on ta kahjuks surnud. Tema isa oli selle maja ehitanud aastal 1936. Huvitaval kombel pole sellest talust mitte ainsamatki pilti. Ei ühtegi. Enne maja oli valmis ait mis kannab valmimis aastat 1923. Lauda sünniaasta oli 1936.

Viisin järgmine päev võtmed tagasi ja viisin maaklerile 10000.- krooni sularaha! Ta oli üllatunud! Ma ei tea millest. Kas sellest, et rahaga kontorisse tulin, sellest, et keegi selle omale koduks plaanib teha või hoopis minu kummalisest õhinast.

Selline oli see maja peale notareid ja asju, mai algus 2007. Pilt on jutu alguses, pildistas Lauri Asu.

Esimene asi mis siin tehtud sai, oli kõik seest puhtaks! Vineerist seinakatted, vana kips. Laed paljaks. Paljas skelett. Seda risu oli ikka kuradima palju. Vahvamad asjad olid eesti aegsed sigareti "Ahto" kasti lauad mis seisavad mul aidas. Muu mudru, lõkkesse. Vana pliit läks täiteks!

Peale seda kanalisatsioon. Saaremaalt vedasin kohale imbväljaku. Ain Karlepiga sai vana kaev puhastatud, rakked paika aetud ja veetrass majani kaevatud. Kokku oli lepitud, et seda teeb kopp, kuid lubatud päeval ei olnud teda kohal. Tahtmine suur hinge sees, sai see 20-meetrit käsitsi visatud! Kuna majale juurdepääs puudus, sai ehitatud teed. Majani ja maja ette. Ma ise imestan, kuidas siin vanastli liiguti. See kõik oli põhjatu!!!

Peale seda maja sees veetrassid paika. Köök, vannituba, saun. Kraavidesse, mille nüüd kaevas kopp, sai veetud veetrass vanasse lauta, kaablikraavid aita ja krundi piiril oleva elektriposti juurde. "Vana elekter" tuli sisse õhuliiniga, post majast 5-meetri kaugusel. Idee oli õu postidest puhtaks saada. Aeg näitas, et kui särtsu ei karda, saab seda ise edukalt teha! :)

Kui vesi ja kanal paigas, sisustasin oma päevi maja elektrifitseerimisega. Kaablikesi sai veetud südamest. Kulus ca 350 meetrit kaablit, sh. 1,5-16 ruudust. Vana kilp esikus andis alla peale seda kui uus kilp sai teises kohas ära ühendatud. Kokku on majas 32 automaatkaitset. Valasin ära põrandad nii vannituppa kui koridori. Põrandakütted ka!

Paika said maja 8 akent ja kaks ust. Välisuks, tabaga, täitis hiljem Linavästriku paraadukse rolli. Pikalt :)

Kõikse koledam töö oli-laelt vana soojustuse mahaajamine: liiv, linaluu, saepuru...kaks päeva! Õnnistati aga mind ca. kolmekümne Vabadussõja aegse fotoga ja ühe jahipüssiga. Töökorras. :)

Peale seda võtsin terve lae lauakaupa üles, lihvisin lauad ja panin tagasi. See töö kestis kaks nädalat. Ma olin tüdinenud. Tõsiselt.

Koledus ootas mind ees: põrandate lihvimine, ahjudelt värvi eemaldamine!

Kui kaabeldus tehtud, aknad ees, lagi puhas, tõin Tartust ühe korraga ära maja sisse mineva kipsi, karkassi ja villa. See oli ikka tulemine :) Siia sekkus aga tubli poiss nimega Peep Reimo ning pool päeva ka Jaan Reimo. Välisseintesse läks kips koos 100 mm villaga.

Asi hakkas ilmet võtma! Kuju oli olemas, seinad valged ja kajavad. Hakkasin siin ka öösiti olema. Tegemise rööm oli nii suur, et kell 0700 olid linnas tööl, kell 1300 vabanesid, maale ja tegid oma töid kella 0200-0300´ni. Olid väsinud, kuid asi edenes!

Vana katus sai sarikateni maha tõmmatud. Keskelt oli vajunud 150 mm, sai sirgu aetud ja uus katus koos katuseakendega paigaldatud. Ühe poole aitas panna Peep Reimo, teise poole panin üksi! Kõikse koledam oli see üles-alla jooksmine!

Vanad pottahjud olid nii viisakad, et need jäid sisse. Kaetud olid nad pruuni-rohelise-pruuni-kollase-halli värvikihiga. Iga aasta uus värv. Värv maha, ilus punane ahjupott tuli välja....

Sai laotud uus pliit (punane) ja korstnaotsad (valged). Telekatoa ja kontori ahi sai klaasist ukse, et oleks talvel ilus vaadata, kui tuli põleb (romantika!).

Siseseinad sai kõik üle lihvitud ja õlitatud. Ilusad palkseinad!

Kuna mina tapeeti kardan ja tapeet mind, siis oli selline kena inimene nagu Kaire Toobal, kes pahteldas, lihvis, värvis ja tapeetis.

Vannituppa sai pandud plaadid põrandale ja seina. Aken teeb vannitoa õhtupäikeses ilusaks! Vannist saab vaadata kuidas päike Kullamäe taha loojub!

Seinad said korda, hakkas kätte jõudma kord põrandate lihvimiseks. Suure õhinaga sai toodud rendist suur lihvimismasin, et saaks kiiremini. Tavaline lintlihvija. Panen siis seina, lõlitan tööle..laks, maja pime. Ma ei saanud aru, mis värk.. Lülitan, maja pime... Selgus, et see vooluke mis minu majja saabus, ei ole enam, 220, vaid halvimal juhul 180 volti! Siiani sai kõik asjad tööle, suure voolukõikumisega küll, kuid, nüüd, kui käivitusvool oli suur, oli jokk.

Kuna ma olin kõik postid oma hoovist ise eemaldanud, liitumiskilbi pannud aia nurka, ei julgenud esimese hooga kedagi oma kehva voolu pärast kukele saata, hakkasin asju ajama tasa. Kirjake sinna, kirjake siia, kõne siia..vool kehva, kõik jama... Ei midagi. Vaikus Energia poolt. Siis sain kurjaks! Poolteist aastat ootamist ja uus liin, uus alajaam! Vool majas nagu olema peab (2009 aasta talvel).

Sai toodud linnast generaator, suur. Põrandad lihvitud! Kolm päeva nühkisin, nurki ja servi! Ilus sai. Lakki valasin südamest!

Saabusid vannitoa aksessuaarid. Vann, kraanikauss. Vanni ette aga paneel saabus Baltecost kolm korda valesti-vale pool, katkine ja vale pool. Peale 4-kuulist ootamist, saabus õige!

Magamistuba mina lihvida ei viitsinud-sinna läks parkett.

Ühel hetkel, kui liistud paigaldatud, pistikupesad seintes, megamoodsad lambis laes (nende kohta eraldi lugu varasemal ajal ilmunud), hakkas tekkima tunne, et nüüd peaks ära tulema.

2008 veebruaris ( ma ei mäleta täpselt päeva) oli Andres Lette mul linnas külas. Käis läbi nõks ja 7 tunniga olin kõik asjad linnast maale kolinud! Õhtul kell 2000 hakkasime ja 0300 oli asi ühel pool. Lihtne ja kvaliteetne

Pikalt ma siin olla ei saanud, sest ees ootas töö Tallinnas. Koduke hakkas mind taga igatsema!

Nädalavahetused venisid pikaks, hommikul ei saanus üles! Hakkasid tulema trahvid! :) Esmaspäev minnes said kiiruse eest ja reedel tulles jooksid jälle radarisse. Kurat. Palju raha läks riigile.

Nüüdseks on majal uus vooder. Majas on väga soe. Teisel korrusel põrand ja uus trepp. Toad mõttes paigas.

Valmis on saamas maja kõrval autode varjualune, selle otsas puukuur. Varjualuse katusel on teise korruse veranda, suur. Vaatad õhtupäikesesse. Valmis sai tuulekoda, mis koosneb ainult akendest. Garaazi tee on peaaegu valmis. Suur tahtmine on selle aasta sees saada vanale laudale, mis muutub 2010 aasta jooksul saunaks ja graaziks, uus põrand ja katus. Tervele krundile peaks see aasta veel aia ümber saama. Ees lippidest, servad ja küljed võrk. Kraavid kaevatud ümber krundi, teine tiik.

Tänase seisuga on siia kulunud 407501.- EEK raha, mis ei ole laen. See on kuidagi palgast kõravale pandud. Tööga teenitud! Maja ostu raha siin ei ole!

Ma tänan südamest alljärgnevaid inimesi:

Isa, ema, Regina Reelend, Maila Sepp, Heiki Sepp, Andres Lette, Lauri Asu, Arvo Asu, Ain Karlep, Peep Reimo, Jaan Reimo, Rain Vessenberg, Harald Mägi, Jaan Sild, Herbert Allik, Ramon Triisa, Kaire Toobal, Eve Kukk

Te olete aidanud Pihlaka talu selliseks teha nagu ta praegu on.

Aitäh.

:)

Jaana ja Vennaskond

M ajuba kujutan ette kus Jaana kukub nüüd pröökama, et mis sa Pütsepp oled ennast lolliks kaaninud või lihtsalt ogaraks kratsinud. Meh, mina ja Vennaskond..jobu. Tean, tean, ära kire, mõnda lugu sa ju ikkatead. Pille-Riin, keska diskopeol kuuldud Vennaskonna Disko? Koidab tüdruk? Äkki oled sa vanas eas peale hallide karvade blondeerimise ära õppinud ka Vennaskonna austamise? Väärt idee.
Aga see selleks.
Kui eelpoolmainitud pundi juurde ei jõua Raul, siis tuleb Vennaskond Rauli juurde. No õigemini munu tare ligi, ca. 12488 sammu kaugusele pluss tagasi.
Tulen mina ükspäev oma uduse silmaga küla vahele laiama. Tegin poes tillukese jäätise, sest raha oli vähe (no suurt valikut polnud ka). Viskasin siis jäätise lutsimise vahepealt pilgu ka postkontori maja seina peal olevale kuulutuse tulbale, et kes mida ja kus keda.... Kakkusin endale imestusest pulga koos pinnuga kurku, lugedes; olete oodatud, müüakse õlut ja esineb Vennaskond.. Jeerum, ma lugesin ikka mitu korda veel, et mida värki. Suurelt veel kirjas: TASUTA! 2100 kell.
Panin endale telefoni kalendrisse kirja, koos märguhelinaga, kell 1400, et praaznik. Miks nii vara-saaks songussooni seiklisse, lipsu triigitud, vuntsi maha jne.
Ootasin mina 28. juunit sama pingsalt kui Kolumbus Meerikamaa rannikut. Krt, samal päeval saabusid külla terve kari pudinaid Tartust. Ma olin juba lolliks minemas, et jääbki kontserto nägemata ja Trubetsky kuulamata... Suurest ahastusest nööpisin ( ega Uuno ei teadnud, miks ma napsul korgi eemaldasin. Tema arvas, et külalislahkusest!) notil kaane, et teeme siis mul siin kohalikud peied. Sain siis lõpuks läbi virila silmavaate talle moka otsast paotada, et kle, kulla vennas, pidu ja nii, tants ja edasi, Vennaskond ja puha. Ilma, et Unn aru oleks saanud, küsis ta, et ta komberdab kaasa. Võtsin läbi õnnepisarate tal kaela ümbert kinni ja seletasin, kuidas ma ikka Tartumaa külalisi armastan ja teda austan. Tegime kohe mitu suutäit rõõmuks. Ma ei saanud aru, kuidas tal järsku pähe kargas, et mis moodu sinna saadakse. Kaarti näidata polnud ja käega rehmasin: siit läbi metsa, 12 km, jõgi ning selle kaldal pidu. Ta puuris mind imeliku pilguga. Küsisin, et valan või. Siis sain aru, et jah, valan ja valan, kuid mind luuras pudelis justkui salakari ees. Ma olin purjus.
Ei aidanud siin meelitused naisterahvaste otsa vaadates, kus lubasin Andaluusia marmorlamba nahaga pargitud kasukat, puhkust lossimägedes, ega ka lubadust teha pikka paid. Minge mis moodi tahate ja kogu lugu. Siis tärkas Pütsepp´as jonn ning ürgmehe viha. Saagu või tina, ratas, jalgratas ju olemas. Tagusin endale rusikaga rinnale ja tegin sellist häält, et Uuno tömbas suutäie kurku. Ise hirmus pedaalisaurus, kuid, et praegu ja sellises ilmaga...
Kell sai 2100, mul paanika, et nüüd jääb iidol nägemata.....
Kargasime rataste selga, mul kotis veel õlutid ja viinad (mine tea miks peaks vaja minema), pühkisime minema. Sain kilomeetrit kolm sõita-vihm. Uuno saatis mu kukele koos Vennaskonna kena viiuldajaga, keeras otsa ümber ja kodu tagasi!
Ei ole mees see kes kardab pedaali; laulsin omaette. Tee peal mööduvad autod signaalitasid läbi vihma, kes kadedusest ja kes kaastundest :)
Tegin teepeal veel tillukese notipeatuse ja...
Ma ei tea, õnneks või õnnetuseks hakkas Vennaskond laulma kell 2400 öösel.
Sellest, kuidas ma seal olukorraga, oma märgades riietes, kohanesin, keda ma nägin ja mis üldse on mõne matsi jaoks on Vennaskond, sellest järgmine kord.

Jaana ja Vennaskond

Jaana ja vabadus!

Ma toden taas, et Eesti iseseisvust hoiavad vajadusel vaid: maal elavad ja paar "ohmut" linnast. Mina kaasaarvatud. Jaana: miks, kusi kunagi!

On hommik varajane.
Hakkame liikuma, liikuma kuhugi, ei tea, sest mote toob mulle kohale: naidakase, kas ma ka aru saan..
V. ja J. V olid kunagi inimesed, kes mu ellu mingil maaral maru ja tormi toid. Ma tanan siin vaga inimest; Kopli tanavast, T. Olid ajad kus CD-plaat oli aaretu rikkuse "valjendaja". Neil oli plaat kus peal olid lood............Oo Ruby... Sinna ma kadusin.
Nuud kus ma olen kaugel ja nende jaoks...kadunud, avastasin ma selle loo, kuid omas mullis; tsehhi keeles: http://www.youtube.com/watch?v=DsbMCASZDqc&feature=related
Kui ma nuud seda inglise keeles kuulan, on selle toime NULL!
Kallis kuulaja, kaugelt Eesti looderannikult: kolarid on kohustuslikud!
Aga ma olen siiralt tanulik selle siira ja ilusa SMS´i eest. See oli aaretult armas.
Und teile, ma arkasin!
Jagu liigub!